seoseid hinge ja looduse vahel. On ka luulet surmast. Kirjutab armastusest aga see ei ole kirjutatud lihtlabaselt. Tema luulet on üldjoontes lihtne lugeda ja sellest saab kergelt aru. Kellekasutus on eriline. Peamiselt kasutab ta ristriimi. Kasutab võrdlust(Mõtted on nagu õied, mis tolmlevad puul). Luule on kõlarikas(Ei ole paremaid, halvemaid aegu.On ainult hetk, milles viibime praegu). ja sõnaleidlik. Kasutab inversiooni(Millal viljasid valmib me ulmedepuus, Ei enam karda õudset surmasalu,) Perifraasi kasutab(Varsti kevade lapsekapriis viskab kõrgele päikesepalli,tõukab pärani väravad sulade tallil.Ja idüllile haprale lõpp tuleb siis.) Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole. Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu. Elul on tung kanda edasi elu, jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
html Adson/6000000006295092204 Põhiteosed "Nimetu saar" "Olematus võiks ju ka olemata olla" "Luule" "Väike luuleraamat" "Päikesepillaja" https://www.rahvaraamat.ee/p/katai-kibuvits-nink- kiwi/523107/et?ean=2220000010758 Luulenäiteid Antidolorosoum Taas taganeb sind lämmatanud valu ja lagunevaks lummuseks saab vaid. Ei enam karda õudset surmasalu, ta musti ohte kurikavalaid. Luulenäiteid Aeg Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole. Luulenäiteid Kahekesi Millal viljasid valmib me ulmedepuus, ma ei tea. Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus, on nii lõpmata hea.
Ainus silmapilk teistest ei kattu. Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Vähemalt, rohkemat olla ei võinuks. Parajal määral saab elu meilt lõivuks. Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jäävust ka meeled ei taju. Antidolorosoum Taas taganeb sind lämmatanud valu ja lagunevaks lummuseks saab vaid. Ei enam karda õudset surmasalu, ta musti ohte kurikavalaid. Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu, kuid hüljatultki armastada said. Sa katsumuste koledusi talud niikaua, kui sus virgub unelmaid. Tean, midagi maailmas pole kaduv, kõik naaseb kaudu kummalisi radu, surm ainult olemisest teise retk. Nii läbib inimhingki rännu pikkust ja imades säält jumalikku rikkust ta täiuslikumaks saab iga hetk. Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/Artur_Alliksaar http://www.hot.ee/hanneshotee/alliksaar.html
Sa sigined ürgelamuste soost. Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad, pean mina kohe varisema koost. Sa oled ese, mina sinu vari. Ma olen vaev ja sine oled troost. 9 Sind ahistan ma, oma kaitsjatari. .... kaks sõna hääbumatust muinasloost .... 10 Antidolorosoum Taas taganeb sind lämmatanud valu ja lagunevaks lummuseks saab vaid. Ei enam karda õudset surmasalu, ta musti ohte kurikavalaid. Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu, kuid hüljatultki armastada said. Sa katsumuste koledusi talud niikaua, kui sus virgub unelmaid. Tean, midagi maailmas pole kaduv, kõik naaseb kaudu kummalisi radu, surm ainult olemisest teise retk. Nii läbib inimhingki rännu pikkust ja imades säält jumalikku rikkust ta täiuslikumaks saab iga hetk. 11 Tantsijad Ei usu, et see teinuks mingi vea,
ja õun ei vii patule. Me oleme täiesti vabad ja hajali natuke. Ja niiviisi meie ei märka, et ududest hallidest nüüd ligineb keegi, kes ärkas me meeletuist trallidest. Me hüppeist ja naerust ja kisast ei jõua veel jahtuda, kui kohal on rohtaia isand, ja palub meil lahkuda. Juuni 1965 Päikesepillaja Antidolorosum Taas taganeb sind lämmatanud valu ja lagunevaks lummuseks saab vaid. Ei enam karda õudset surmasalu, ta musti ohte kurikavalaid. Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu, kuid hüljatultki armastada said. Sa katsumuste koledusi talud niikaua, kui sus virgub unelmaid. Tean, midagi maailmas pole kaduv, kõik naaseb kaudu kummalisi radu, surm ainult olemisest teise retk. Nii läbib inimhingki rännu pikkust ja imades säält jumalikku rikkust ta täiuslikumaks saab iga hetk. Üksinduse randadel Mõnikord kujutelm endaga viib su läbi maailma, mis magab.
Selle maailma kallastel rännates kaks teostab ühtsuse kummalise, milles kõigele kaunile kuulekaks teed oma põgusa külalise. Saan Su paljude päikeste kuminaks, kuni ükskord neid tarretab lumi paks, kui Sina ta meres mu aistimist halvad. Tasa sulgub mu kõikide elude pärg, kuid Sa, täiuse põhjus ja tagajärg, ikka kesk tühjusevõimetust valvad (,,Janud"). Taas taganeb sind lämmatanud valu ja lagunevaks lummuseks saab vaid. Ei enam karda õudset surmasalu, ta musti ohte kurikavalaid. Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu, 22 kuid hüljatultki armastada said. Sa katsumuste koledusi talud niikaua, kui sus virgub unelmaid. Tean, midagi maailmas pole kaduv, kõik naaseb kaudu kummalisi radu, surm ainult olemisest teise retk. Nii läbib inimhingki rännu pikkust ja imades säält jumalikku rikkust ta täiuslikumaks saab iga hetk (,,Antidolorosum"). Ülesanne
annaabi.ee 
