soovivad olla mõistuseinimesed. Minuarust tahtis autor selle teosega öelda, et tunded loevad kõige rohkem ja neid ei saa taltsutada. Inimesel on elus vaja küsivat ja analüüsivat vaimu. Üksindus on tegelaste väärtuste ja kaotuste põhi ja põhjendus. Romaani idee on võrsunud antiikmütoloogiast. Appolloni sünnisaare Delose pidustustele saadeti antiikajal igal aastal Ateenast ohvrilaev, mille äraolekul oli riigis surmaotsuste täideviimine keelatud. Seetõttu lükkunud ka mürgikarika ulatamine Sokratesele 30 päeva edasi. Poeetiline visiooon ohvrilaevast kumuleerub kujutuspiltideks, millest naistegelane Isabel kinni haarab. Nii kujunevad ka kõige argisemad asjad naistegelana Isabel kinni haarab. Nt. Purjekas, mis Tallinnas sadamast avamerele sõidab. Pärast kohtumise ajalooõpetaja Martin Justusega püsib neiu kogu lootus üheainsal hapral ning hardakstegeval kujutlusel kõikepäästvast legendist..
nii kohalikud tribunalid kui ka NKVD Erinõupidamised ja kohalike oblastikohtute krimi- naalkolleegiumid jätkasid nende kohtuasjade menetlemist. 2. Eesti Vabariigi kodanike ja elanike vangistamine NKVD vangistas 1940. aastal peaaegu 1000 ning NKVD ja NKGB vangistasid 1941. aas- tal peaaegu 6000 Eesti Vabariigi kodanikku ja elanikku. Enamik neist inimestest mõisteti süüdi ja saadeti NSVLi vangilaagritesse, kus suurem osa neist suri, või hukati surmaotsuste alusel Eestis või NSVLis, kui surmaotsus võeti vastu pärast sõja algust ja/või kui vang oli Eestist ära viidud. Olemasolevatel andmetel hukati 1940. aastal arreteeritutest vähemalt 250, ligi 500 suri vangistuses, 1941. aastal arreteeritutest hukati üle 1600 ja peaaegu 4000 suri vangistuses. NSVLi poliitika sihtmärgiks oli eelkõige Eesti ühiskonna eliit: vangistati riigi- ja omava- litsustegelased, väljapaistvad majandus- ja rahandustegelased, sõjaväelased, Kaitseliidu ak-
Lähtudes ülaltoodud uuringute loogikast saab Eestit pidada negatiivse tulemusega riigiks. Kehtib ju siin sisuliselt alates 1992. aastast moratoorium surmanuhtluse täideviimise suhtes ning tapmiste ja tapmiskatsete arv kasvas samal ajal 1991. a 136-lt juhtumilt 304-ni 1995. aastal, seega 2,23 korda. Kuigi on tegemist niisuguste kuritegude hüppelise kasvuga, ei saa me väita, et tapmiste arvu kasvu ja surmaotsuste täitmata jätmise vaheloleks põhjuslik seos. Pealegi vähenes tapmiste arv 1995. aastal võrreldes 1994. aastaga (vastavalt 365 ja 304 juhtumit aastas), kuigi surmaotsused on endistviisi täide viimata. Ilmselt määravad tapmiste taseme ühiskonnas mingid hoopis üldisemad ja mõjuvamad faktorid, kui seda on mõne inimese hukkamine või ellujätmine, ning seetõttu on ka 17
Sellisel puhul toimus see Saksa sõjaväevõimude (välikomandandi) ning mitte veel operatiivkomando korraldusel. Arreteerimiste ja hiljem ka hukkamiste vahetuks teostajaks olid enamasti eestlastest metsavennad, Omakaitse liikmed või politseinikud. Puudus üldine korraldus kõigi juutide arreteerimiseks, kuid kahtlusalustena arreteeritute hulgast sorteeriti juudid välja ning paigutati eraldi ruumidesse. Enamikul juhtudel olid sel perioodil hukatavad mehed. Surmaotsuste langetamine toimus erinevalt, kuna okupatsioonivõimu struktuurid ei olnud selleks ajaks veel tervikuna välja kujunenud. Olemasolevad andmed näitavad, et formaalne otsuse langetamine delegeeriti eestlastest ametnikele, kelle otsused pidi aga kinnitama kohalik Saksa välikomandantuur või erikomando (Sonderkommando). 10. septembrist 1941 võib tinglikult alanuks lugeda teist etappi, mil kogu juutidega seonduv koondus erikomando kätte
annaabi.ee 
