Selline eelis puudus näiteks orjadel, peregriinidel ja piiratud õigusvõimega isikutel. Samuti puudus viimastel ja ka teise isiku võimu alla kuuluvatel isikutel pärimisõigus. Pärandi jagamisel tehti vahet kahe pärijate liigi vahel, kus ühel oli pärandi saamine kergem ning teisel keerulisem. Kõik olenes sellest, kas pärijad on isikud, kes on pärandaja võimu all, näiteks lapsed, või isikud, kes ei seisa pärandaja võimu all. Pärimisel võib tekkida ajavahemik isiku surmamomendi ja pärija poolt pärandi vastuvõtmise momendi vahel. Sellise olukorra nimetus on „lamav pärand“. Pärand võib sel ajavahemikul kasvada või kahaneda. Rooma õiguses sai pärida ainult kahel teel: testamendi (a testato) või seaduse alusel (ab intestato). Samas ei ole lubatud pärida sama pärandit osalt testamendi teel ja osalt seaduse alusel (Ilus, 1960). 2.2 Hereditas Eesti õiguses Sarnaselt Rooma eraõigusele on Eesti õiguses samuti võimalik pärida testamendi või seaduse
Pärimisele kutsumine toimus: Testamendi teel- a testato- Seaduse alusel- ab intestato- Pärimislepingut-rooma õigus ei tundnud,moraali vastane Pärijate liigid: Ühtedel oli pärandi saamine kergem, teistel raskem Heredes sui-Pärijad on isikud,kes on pärandaja võimu all ,näiteks lapsed Heredes extranei- Isikud, kes ei seisa pärandaja võimu all Hereditas iacens-lamav pärand. Surmamomendi ja pärandi kättesaamise momendi ajaline vahe. Roomas polnud lubatud pärida samaaegselt sama pärandit osalt testamendiga ,osalt seaduse järgi. Pärida saab kogu pärandit kas testamendi v seaduse alusel. Sundpärimine- kujunes välja, kuna testamendiga sageli ei saanud pärandit need, kellele see oli ette nähtud. Tsiviilõiguses tekkis-bonorum possessio-seisnes selles,et preetor andis pärandi teatud isiku
See on suurt mõju avaldanud meditsiini eetiliste normide muutumisele. Varem ei olnud arstil võimalus patsiendi suremisaega edasi lükata. Olukord muutus otsustavalt, sest vanainimesest patsienti saadi nüüd tuua surma künniselt tagasi või vähemalt hingama. Ometi kogetakse üha enam probleeme tekitavaid olukordi, kus patsiendi eluhoidmine õnnestunud elustamise järel on võimalik üksnes meditsiinitehnika abiga. Põhjendatult küsiti, kas surm siis ei ole vanuri elu loomulik lõpp ja kas surmamomendi tehniline edasilükkamine ning suremisaja pikendamine pole ehk meditsiinieetika väärotsus, kui elustamine ainult lisab patsiendi kannatusi ja kui ta elamine on sõltuv vaid vaevavatest abivahenditest. Eetiliste elukohustuste: elu kaitsmise ja kannatuste leevendamise vahele oli tekkinud lepitamatu vastuolu. Vanurit raviva arsti probleemiks kujuneb: kas jätta olemasolevad abivahendid kasutusele võtmata, säästes sellega surevat vanainimest asjatutest piinadest. Surevasse patsienti ja
Pärimisele kutsumine toimus: Testamendi teel- a testato- Seaduse alusel- ab intestato- Pärimislepingut-rooma õigus ei tundnud,moraali vastane Pärijate liigid: Ühtedel oli pärandi saamine kergem, teistel raskem Heredes sui-Pärijad on isikud,kes on pärandaja võimu all ,näiteks lapsed Heredes extranei- Isikud, kes ei seisa pärandaja võimu all Hereditas iacens-lamav pärand. Surmamomendi ja pärandi kättesaamise momendi ajaline vahe. Roomas polnud lubatud pärida samaaegselt sama pärandit osalt testamendiga ,osalt seaduse järgi. Pärida saab kogu pärandit kas testamendi v seaduse alusel. Sundpärimine- kujunes välja, kuna testamendiga sageli ei saanud pärandit need, kellele see oli ette nähtud. Tsiviilõiguses tekkis-bonorum possessio-seisnes selles,et preetor andis pärandi teatud isiku
annaabi.ee 
