mis süda näeb. Ja viimast selgust ära igatsegi – see puudub elavas. Vaid puudutus, pelk värin, aimus ainulisest imest saab hinguse su surelikus suus. Luuletus räägib reaalsest elust, sellest, et meil ei ole elus võimalik kirjutada nii-öelda puhtandit ehk me ei saa teha olematuks asju, mis on juhtunud ning korda saadetud. Meil ei ole võimalik minevikus tehtud vigu parandada, kuid me saame neid olevikus ja tulevikus vältida. Samuti räägib luuletus sellest, et silm ei seleta seda, mida näeb süda ehk me ei suuda silmadega näha seda, mida tunneme südames. Luuetaja mõte, et viimane selgus elus puudub,
ühinemine ongi selline sünnitus. Isegi sureliku looma juures ilmneb sigitamises ja sündimises midagi surematut. Need kumbki ei saa toimida ebaharmoonilisuses. Ilu on harmoonilisus. Rase, lähenedes sünnitamisele muutub ilusaks ja heatujuliseks, ning ta sünnitab. Lähenedes inetusele, muutub ta süngeks ja kurvaks, pöördub tagasi ega sünnita. Rasedale naisele ja juba pakutavale ilu palju, see vabastab ta suurtest sünnitusvaludest. Sünnitamine on igavene ja surematu, mis võib avalduda surelikus vormis. Kui püüelda tuleb surematust koos hüve omamisega, siis hüve pidev omamine ongi armastuse objektiks. Ka surematus on armastuse objekt. Eros on jumala Porose ja sureliku naise Penia poeg. Ta on alati vaene ja kaugeltki mitte kaunis. Ta on mühaklik ja näotu, paljajalgne ning kodutu; alati ta vedeleb ilma tekita kuskil põrandal, magab uste ees või tänaval, lageda taeva all, ning oma ema tõelise pojana on ta alatasa puuduses
Katari eshatoloogia mõte oli pääseda füüsilise eksisteerimise riigist. Vabastamise teekonna alguses pidi toimuma ärkamine sisemiselt keskaegsetest dogmadest. Kui inimene sai teadlikuks karmist inimese eksisteerimise reaalsusest, sai hingelise vabanemise teekond selgeks: mateeria orjastavad köidikud tuli katki rebida. Iga inimene pidi tegema seda samm-sammult omal viisil. Katarid aksepteerisid taaskehastumise ideed. Need, kes ei suutnud vabanemist saavutada praeguses surelikus elus, said tagasi tulla mingil teisel ajal ja jätkata võitlust täiuslikkuse nimel. Seega peab aru saama, et taaskehastumine ei olnud ei esmavajalik ega ka ihaldusväärne sündmus, vaid tagajärg sellest, et kõik inimesed ei ole võimelised murdma ühe eluajaga mateeria paeluvaid ahelaid. Vaimu ristimine Katarite ühiskond oli jagatud kahte põhilisse gategooriasse: Täiuslikud ja Usklikud. Täiuslikud moodustasid katarite tuumiku, kuigi nende tegelik arv
toimub daimonite kaudu. Armastus on üldiselt mingisuguse õnne ja hüve ihaldus, ent nende kohta, kes tegelevad armastuse teiste liikidega(rahajaht, tarkuse armastus jne) ei öelda, et nad armastavad või on armunud. Kõik inimesed on rasedad kas kehalt või loomult ja kui nad juavad teatud eluikka, ihkab inimloomus sünnitada. Inetuses sünnitada ei saa, ainult ilus. Mehe ja neise ühinemine ongi selline sünnitus. Sünnitamine on igavene ja ainus surematu, mis võib avalduda surelikus olendis. Surematus on armastuse objekt. Tõestus, et inimesed püüdlevad surematuse poole: inimene on valmis kasvõi surema, et tema nimi jääks igaveseks püsima ja talle saaks osaks surematu kuulsus(nt sõjakangelased). Inimesed, kes on kehalt rasedad, muretsevad endale surematuse laste sünnitamise abil. Inimesed, kes on hingelt rasedad, jätavad endast märgi loomingu abil. Selliste ,,laste" eest püstitatakse templeid, lihaste laste eest aga mitte kunagi. Kes sellele
annaabi.ee 
