geeniperekondades esineb homoloogia vaid teatavate konserveerunud lõikude osas (DEAD box, WD kordus), Mõned evolutsiooniliselt kauged geeniperekonnad liigitatakse superperekondadesse (produktid strukturaalselt ja/või funktsionaalselt kaudselt seotud, nt. immuunglobuliinide ja G-valkudega seotud retseptorite superperekond). Mõned geeniperekonnad defineeritakse funktsionaalselt sarnaseid lühikesi motiive omavate geeniproduktide kaudu (DEAD box ja WD kordus). Ig superperekonna liikmed on sarnase domäänse struktuuriga rakumembraaniga seotud valgud. Geeniperekondade organisatsioon genoomis: Geeniperekondi jaotatakse ka klasterdumise järgi. Klastritest väljaspool asuvaid perekonna liikmeid nimetatakse orb geenideks (orphan gene), Enamik klasterdatud geene on tekkinud tandeemsete duplikatsioonide tagajärjel. Eristatakse geeniperekondi, mis esinevad genoomis: ühe klastrina, esinevad mitmete klastritena, paiknevad hajutatult. Geeniperekonnad: Ühe
guaniin nukleotiidi vahetava faktori osa selles. Aktiivsele retseptor türosiinkinaasile kinnitub signaavalgud (SH2, SH3), millele kinnitub Ras- GEF (Sos), mis on guaniini nukleotiidi vahetav faktor. Ras-REF aktiveerib inaktiivse Ras valgu (GDP fosforüülitakse),aktiivne Ras aktiveerib MAP kinaas, kinaas, kinnas, ATP toimel tekib MAP kinaas, kinaas ning sellest omakorda MAP kinaas, mis mõjutab valgu aktiivsus või geeni ekspressiooni. TGFβ superperekonna signaalvalkude toimimise põhimõte retseptor-seriin/treoniin kinaaside ja Smad’ide kaudu. TGFβ – transformeeriva kasvufaktor β superperekonna valgud on dimeersed ja neid sekreteeritakse rakust välja. Siia kuuluvad 2 alamperekonda: TGFβ/aktiviin perekond ja luu morfogeenne valk (ingl.k. bone morphogenic protein, BMP). TGFβ tüüp-II retseptori seriin/treoiin kinaas fosforüülib tüüp-I retseptori, mille tulemusena
Organid ja koed kasvavad enamasti sünkroonselt. Kasvu kolm põhmehhanismi: rakkude arvu suurenemine(proliferatsioon), tasakaal apoptoosiga; rakkude mõõtmere suurenemine; rakuvaheaine lisamine (luukude). Organid sekreteerivad omaenda kasvu inhibiitoreid, mida suuremaks organ kasvab, seda rohkem inhibiitoreid. Leptiin: rasvkoe sekreteeritud hormoon; Mida suurem rasvkude, seda rohkem liptiini; Toimib hüpotalamuse neuronitele, vähendab isu, suurendab energiakulutust. Müostatiin:TGFb superperekonna valk, sekreteeritakse lihasrakkude poolt, pärsib lihasrakkude kasvu ja satelliitrakkude uuenemist. Mehhanismid, mis mõõdavad organi funktsiooni:maks kohanda oma mõõtmeid keha üldise suuruse järgi; ühe neeru eemaldamisel teine suureneb. Organismi kas füüsiliselt: selgrolüülide ja toruluude kasv - vastav lihaste kasv:kasvuplaat (õhuke kõhreline ala toruluude otstes kus kõhrelised tüvirakud luu pikkust kasvatavad);
DNA ahelalt mõlemas suunas replikatsioonitsükli erinevatel aegadel, seotud funktsiooniga geenid klastrites. Suurem osa tekkinud RNAst protsessitakse tuumas eraldi mRNA-deks. Varased valgud põhjustavad rakukasvu, varane valk on ka DNA polümeraas, mis osaleb genoomi replikatsioonis. Hilised valgud on peamiselt kapsiidi komponendid. Üks viirustsükkel võta 32…36 tundi, toodab 10000 virioni. Rakupinnaretseptoritega seostumine on kaheastmeline: kiud interakteerub immunoglobuliini superperekonna glükoproteiinse liikmega (igal rakul umbes 100000 vastavat retseptorit). Sama retseptorit kasutavad Coxsackie B viirused. Mõned adenoviirused kasutavad ka MHC I molekule. Viirus lüüsib endosoomi, kapsiid viib DNA tuuma, pentoni ja kiu valgud on rakule toksilised, inhibeerivad makromolekulide sünteesi. Viiruse DNA polümeraasi süntees aktiveerib hiliste geenide sünteesi. Paljud mRNAd kasutavad sama promooterit ja algjärjestust, saadakse erinevate intronite splaissingul
heterodimeerset mõlemat tüüpi retseptoreid sisaldavat retseptorite kompleksi. Tüüp-2 retseptor seob ligandi, aga ei suuda TGFbeeta tüüp-1 retseptori puudumisel TGF-beeta vastust edastada. Tüüp-1 on peamiselt ekspresseeritud hemopoeetilistes progenitorrakkudes. Tüüp-1 ja tüüp-2 retseptorid kodeerivad valke, mille intratsellulaarne domeen funktsioneerib kui seriin/treoniinkinaas; SMADid on evolutsiooniliselt konserveerunud valgud, mis avastati kui TGF-beeta superperekonna liikmete, s.o. TGF-b, aktiviinide ja BMP, indutseeritud transkriptsiooni aktivatsiooni mediaatorid. Aktiveerudes translokeeruvad need valgud tuuma, kus nad initseerivad transkriptsiooni. Sõltuvalt rakutüübist või tingimustest, võib TGF-beeta sekretsiooni indutseerida paljude erinevate stiimulitega, nende hulgas steroidid, retinoidid, EGF, NGF, lümfotsüüt-spetsiifilised aktivaatorid, vitamiin D3 ja IL1. TGF-beeta mõjutab ka
annaabi.ee 
