Näiteks: •ogalik on sigimishooajal valmis ründama pea iga punast objekti •ent kui lasta tal valida, ründab ta rohkem sellist punast objekti, millel on saba, uimed, lõpused, silmad ja suu. Supernormaalne ärritaja – ärritaja, mille omadused oluliselt erinevad looduses esinevate tavapäraste signaalärritajate omadustest, kuid mis kutsuvad mingi käitumise esile viimastest palju suurema tõenäosusega (Esimesena tõestas supernormaalse ärritaja fenomeni esinemise loomadel eksperimentaalselt 1950. aastail N. Tinbergen). Evolutsioon on organismid varustanud filtersüsteemidega, mis selekteerivad tohutust hulgast keskkonnaärritajatest välja üksnes need, mis antud liigi jaoks on elulise tähtsusega, ja ignoreerivad kogu ülejäänud kasutut või väheolulist infot. Meeleelundite tasemel esinevat filtersüsteemi nimetatakse perifeerseks filtersüsteemiks.
Lisas pesa juurde munamudeleid. Varieeris mudelite suurust, kuju, värvust, mustrit. Muutis korraga vaid üht tunnust, arvestas individuaalset eelistust parema- või vasakpoolse objekti suhtes. Kajakas eelistas parempoolset või vähemalt 1,5 x suuremat muna ning kui munal olid väikesed tihedad laigud. Heterogeense summatsiooni seadus – käitumine vallandub mitme ärritaja tõttu, kuid ärritajad võimendavad või pärsivad üksteist. Supernormaalse ärritaja mõiste, näiteid. Supernormaalne ärritaja on looduses mitteleiduv ärritaja, mille omadused oluliselt erinevad looduses tavapäraste signaalärritajate omadustest, kuid mis kutsuvad vastava käitumise esile viimastest suurema tõenäosusega. Kajakapoegade toidumangumis- refleksi kutsub esile vanalinnu noka punane nasaralaik. Kui noka asemel näidati kajakapojale peaaegu üleni punast puupulka, avaldus refleks isegi tugevamini kui noka puhul.
Organismi kui terviku tingimustes liiguvad aktsioonipotentsiaalid närvikiududes siiski ühes kindlas suunas: * aferentsetes närvides perifeeriast tsentrisse * eferentsetes närvides tsentrist perifeeriasse. Absoluutse refraktaarsuse faas on periood, millal kiu erutuvus on langenud nullini, ta ei ole võimeline reageerima sel ajal saabuvatele uutele ärritustele. Suhtelise refraktaarsuse faasis toimub erutuvuse taastumine, kuigi mitte täielik. Supernormaalse ja subnormaalse erutuvuse faasis on kiu erutuvus lähtetasemega võrreldes vastavalt kõrgem ja madalam. Närvi(lihas)kiu erutuvuse muutumise seaduspärasustest tulenevalt ei saa aktsioonipotentsiaal piki kiudu enam tagasi pöörduda, kui ta ühes suunas kord juba levima on hakanud. Samuti tuleneb nendest seaduspärasustest tõsiasi, et närvikius edastatavate aktsioonipotentsiaalide sagedus on piiratud
Refraktaarsus on seotud membraani naatriumkanalite inaktivatsiooniga. Negatiivse järelpotentsiaali esimese kolmandiku vältel toimub erutuvuse järk-järguline taastumine, mida nim suhteliseks refraktaarsusperioodiks (motoorses närvirakus 3 5 ms). Sellel perioodil võib erutuse esile kutsuda tugevate üleläviärritustega, kusjuures vastuseks saadud aktsioonipotentsiaali amplituud on normaalsest madalam. Negatiivne järelpotentsiaali lõpposa ühtib kõrgenenud erutuvuse e supernormaalse (eksaltatsiooni-) faasiga, (motoorses närvikius ~15 ms). Sellel perioodil võib aktsiooniopotentsiaal tekkida ka alaläviärrituse tingimustes. Positiivse järelpotentsiaaliga langeb kokku erutuvuse langus e subnormaalne faas (motoorses närvikius ~50 ms), kus aktsioonipotentsiaal tekib üleläviärrituse tingimustes. Refraktaarsusperioodi kestus määrab erutuslainete (närvikius närviimpulsside) sageduse, mida
annaabi.ee 
