26. juunil 1941 arreteeriti ja vangistati Ufa-s, lapsed saadeti lastekodusse. Pätsi kuulati tundide kaupa, kuid ei süüdistanud. Isegi 1942. aasta märtsis uskus ta, et lääne võimud suruvad Nõukogude Liitu teda välismaale saatma. Lõpuks saadeti Päts ja tema poeg Moskvasse Butyrka vanglasse ja Helgi-Alice'i Gulagi vangilaagritesse Siberis . Butyrka vanglas oli Johan Laidoner vang nr 11, Konstantin Päts nr 12 ja Viktor nr 13. 24. märtsil 1943 saadeti Päts sunniviisilisele ravile psühhoneurootilistes haiglates Kazanis , seejärel Chistopolis Tatar ASSRis . Tema sunnitud psühhiaatriline hospitaliseerimine oli õigustatud tema ,,püsiva väitega Eesti presidendiks". [ vajalik tsitaat ] 29. aprillil 1952. aastal tunnistati Päts süüdi karistusseadustiku § 5814 ja §-de 58-10 kohaselt, mis tähendas revolutsioonilist sabotaazi ja nõukogude vastast ning revolutsioonilist propagandat ja agitatsiooni . Sunniviisiline ravi lõpetati 1954
tähelepanu natsionaliseerimisele, suur tähtsus pandi taas maareformile - mõisnike maavaldused küll riigistati, aga neid ei kavatsetudki jagada maasoovijatele, vaid nendest sooviti luua sotsialistlikud ühismajandid. Kaotati ära palga maksmine töö eest, seati sisse kindel elatusraha. Kommuuninõukogu rahvahariduse valitsust juhtis Vallner. Järkuvalt Kommuuninõukogu üheks olulisemaks tegevusvaldkonnaks eestlaste organiseerimine kütipolkudesse - juba dets alguses mindi üle sunniviisilisele mobiliseerimisele. Loodi juurde V Võru polk, Eesti Kommunistlik Ratsaväepolk jne - kokku ühendati Eesti Kommunistlikuks Kütidiviisiks, mida juhtis Leonard Ritt. Sinna kuulus parimatel päevadel kuni 8000 inimest, nii veendnud enamlasi kui ka sundmobiliseeritud inimesi. Juba 1919. a märtsi-aprillis hakkas see kütidiviis lihtsalt laiali jooksma. Erilisest võitlusvõimest selle kütidiviisi puhul rääkida ei saa.
arengust ja selle siirast tunnustamisest. Ebaedu vältimisele suunatud sisemine hoiak põhineb ebaedust tuleneva häbi vältimise motiivil inimene teeb kõik selleks, et mitte tunda kaotuse või ebaõnnestumisega kaasnevaid ebameeldivaid emotsioone. · Väline tegevus tähendab ettevalmistuse aspektist olulisima momendina treeningumeeto- di valikut. Üks tee on kasutada oma võimete arendamiseks tunnustatud metoodikaid. Teine võimalus on sunniviisilisele ja kohustuslikule mõtestamata rügamisele sundimi- ne. · Käitumiskalduvus ilmneb selles, et üks tee tagab esinemise ja võistlemise oma oskuste kontrollimiseks ja enda võimete näitamiseks. Kui sellega kaasneb edu, liigutakse järeli- kult õiges suunas. Kui ei, korrigeeritakse treeningprotsessi ja kontrollitakse seda uues- ti. Teine tee viib olukorrani, et tõsine esinemis- ja võistlemissoov tekib üldjuhul ainult siis,
Kulakuteks ja käsilasteks kuulutatud tõsteti taludest välja, võeti ära absoluutselt kõik varad- majad, varad, vili jne. Järgnev saatus tulenes kulakute kategooriatest. Kontrrevolutsiooniline kulaklik aktiiv- I kategooria. Kõik sinna sattunud isikud kuulusid automaatselt arreteerimisele ja mõisteti heal juhul sunnitöölaagrisse, halvemal juhul maha laskmisele. II kat oli kolhoosikorra vastu agiteerivad kulakud, sellised kuulusid koos perekonnaga administratiivkorras sunniviisilisele väljasaatmisele- küüditamisele maa kaugetesse prk-desse (Põhja-Vm-le, Ida-Siberisse, Kesk-Aasiasse). Nende olukord oli isegi hullem, neil tuli hoolitseda ise selle eest, kas jäävad ellu või surevad, keegi nende vastu huvi ei tundnud. III kategooria- kõik ülejäänud, nemad kuulusid koos perekonnaga välja saatmisele, aga lähemale, nt oblasti piiridesse. Keelati endisesse elukohta tagasi pöördumine. 1929-32 arreteeriti või küüditati kulakutena rohkem kui 9 miljonit inimest.