Must turg õitses. 1942. aastal hakati senini alaväärtuslikeks peetud rahvaste noorsugu värbama Saksa eliitvägedesse – Relva-SS-i. Eestlased said loa Eesti Leegioni formeerimiseks, seda lubati kasutada Eesti piiride kaitseks. Pääsemaks Saksa mundri selgatõmbamisest, pagesid tuhanded eesti noormehed üle lahe Soome – neid oli nii palju, et loodi Jalaväerügement 200. EESTLASED NÕUKOGUDE LIIDUS Venemaale evakueeritud ja sundmobiliseeritud Eesti kodanikud hajutati üle kogu tohutu riigi. Vaid silmapaistvad kultuuritegelased koondati peatselt Riiklikesse Kunstiansamblitesse Jaroslavlis. Moskvas ja Leningradis ilmusid eestikeelsed trükised ja toimusid raadiosaated. 1941. a lõpus sai EK(b)P-ENSV juhtkond loa rahvuslike väeosade taasloomiseks – see päästis näljasurmast üle 20000 tööpataljonides vaevleva mehe. Neist ja Venemaa eestlastest formeeriti 1942. a kahediviisiline 8. Eesti laskurkorpus. LAHINGUD EESTIS 1944
juunist 1941. Algul võitluseks langevarjurite ja diversantide vastu. Juhtimine ja väljaõpetamine NKVD. Hävituspataljonid 100-200 mehelised. Peamine ülesanne teostada põletatud maa taktikat. Mida ei suudeta ära vedada, tuleb hävitada. Kokku moodustati üle Eesti 18 hävituspataljoni, meeste arv ebaselge, üldarv u. 6000?) Algul püüti värvata vabatahtlikke, kommuniste ja kom. noori, siis poolsunduslik uusmaasaajad, tööstustöölised, a/ü tegelased, miilitsad jne. Isegi sundmobiliseeritud kutsealused (Valga). Osa oleks meelsasti toimunust kõrvale jäänud. Varustatud käsirelvadega. Mehhaniseeritud, mootorrattad, autod, bussid. Komanörid piirivalveohvitserid ja komissarid kohalikud parteijuhid. ENSV häv. pat. juhiks kindralmajor Nikolai Rakutin, siis Okojev ja Pasternak. Pataljonid paiknesid maakonnakeskustes või vallamajades. Rindevõitlusele ka ja see tegi pataljonidele lõpu. Veel neist moodustati Eesti kütipolk ja Narva kütipolk, Venemaale need.
lõunatiib liikus edasi Ohrenburgi ja Astrahani suunas, et luua ühendus Kaukaasias tegutseva kindral Denikini vabatahtliku armeega, eesmärgiks luua Vene valgete vägede ühendus ja arend pealetungi Moskvale. Garnisonidega tuli mehitada kõik enda selja taha jäävad suuremad linnad, praktiliselt kogu Siber. Koltšaki tagalat ähvardas pidevalt enamlike ülestõusude laine, kõiki mehi polnud võimalik saata rindele. Sundmobiliseeritud meestest formeeritud väeosad polnud kaugeltki valmis. 1918 oli olnud idarinne kord enamlaste jaoks kõige ohtlikum, sinna olid koondatud Punaarmee kõige suuremad ja võitlusvõimelised väosad. Pealetung algas väga edukalt, enamlaste rinne murti läbi. Alustuseks vallutati kogu Uurali mäestikust lääne poole jääv piirkond- Bern, Ufaa, Ohrenburg. Saadi mitmesaja km pikkuses lõigus edumaa. Koltšaki pealetungi hakkasid takistama kevadised teedelagunemised jne.
seati sisse kindel elatusraha. Kommuuninõukogu rahvahariduse valitsust juhtis Vallner. Järkuvalt Kommuuninõukogu üheks olulisemaks tegevusvaldkonnaks eestlaste organiseerimine kütipolkudesse - juba dets alguses mindi üle sunniviisilisele mobiliseerimisele. Loodi juurde V Võru polk, Eesti Kommunistlik Ratsaväepolk jne - kokku ühendati Eesti Kommunistlikuks Kütidiviisiks, mida juhtis Leonard Ritt. Sinna kuulus parimatel päevadel kuni 8000 inimest, nii veendnud enamlasi kui ka sundmobiliseeritud inimesi. Juba 1919. a märtsi-aprillis hakkas see kütidiviis lihtsalt laiali jooksma. Erilisest võitlusvõimest selle kütidiviisi puhul rääkida ei saa. Kui enamlaste esimesel võimuperioodil repressioonid küll toimusid, aga need olid hilisemaga võrreldes väga tagasihoidlikud, nüüd Töörahvakommuuni ajal muutusid repressioonid terroriks ja seda ei eitanud ka kommunarid ka ise - kuulutasid välja Punase terrori. Selle teostamisel kuulusid juhtohjad tsekaa kätte
annaabi.ee 
