2. Kuidas nad määravad vastutuse sündmuse tulemuste eest 3. Kuidas nad hindavad sündmuses osalenu isiksuseomadusi Isikutaju olemust on võimalik selgitada kahe mudeliga: 1. Summeeriv mudel, milles isiksuse üksikud tajutud omadused liidetakse. Tajuja teadvuses on hinnanguskaala, milles igale omadusele antakse hinnang ning tervikpilt kujuneb liitmise teel. 2. Võrdlev mudel seisneb selles, et lisaks üksikomaduste tajumisele saadud omaduste summeerimisele võrreldakse tulemust nn keskmisega. Piltlikult ja kasutades JOHARI akna mõisteid, võib õelda: inimesed pööravad grupisuhetes teiste poole oma erisugused küljed. JOHARI akna mudel: on saadud kahe teguri-tunded-teadaoleva ja tundmatu-mitteteadaoleva info varieerimisel. Avatud ala moodustavad inimese tunnused ja omadused, millest ta ise ning samamoodi teised grupiliikmed on teadlikud. Varjatud ala sisaldab teavet, mis on grupiliikmele iseendale teada, aga teiste ees on varjatud ja
A-TÜÜPI: B-TÜÜPI: 16. Liitmääramatus Igal eksperimendis mõõdetud suurusel on nii A- kui ka B-tüüpi määramatus. Esimene on leitu korduvkatsetest ja teine mõõteriista põhivea alusel. Mõlemad määramatused saab teisendada üheks liitmääramatuseks u ^C (või U^C) A- ja B-tüüpi määramatus on teineteisest sõltumatud, mistõttu toimub nende liitmine analoogiliselt sõltumatute vigade summeerimisele, kus liideti vigade ruudud. Kui üks määramatus erineb teisest üle kümne korra, siis võib väiksema määramatuse jätta arvestamata. Kõlab ülekohtuselt, kuid väiksema määramatuse panus liitmääramatusse on siis tõesti väike. Liitmääramatus u(y) on väljundsuuruse Y mõõtetulemuse y standardmääramatus, mis on saadud mitme teise sisendsuuruse hinnnagutest ja on võrdne positiivse ruutjuurega summast, mille liikmed on nende suuruste hinnangute
12 4.5 Liitmääramatus Igal eksperimendis mõõdetud suurusel on nii A- kui ka B-tüüpi määramatus. Esimene on leitud korduvkatsetest ja teine mõõteriista põhivea alusel. Mõlemad määramatused saab teisendada üheks liitmääramatuseks uC (või U C ). A- ja B-tüüpi määramatus on teineteisest sõltumatud, mistõttu toimub nende liitmine analoogiliselt sõltuma- tute vigade summeerimisele, kus liideti vigade ruudud. uC = (uA)2 + (uB )2 või (18) UC = (U A )2 + (U B )2 (19) Kui üks määramatus erineb teisest üle kümne korra, siis võib väiksema määramatuse jätta arves- tamata. √Kõlab ülekohtuselt,
Et tingimust tita, lisatakse kas jrjestikahelasse lisaks mahtuvuslik takistus. Selline vte
on efektiivne koormuse suurtel kikumistel.
Suhteliselt stabiilse koormuse korral saavutatakse efekt paralleelse kompenseerimise abil,
tites tingimust:
Madalpingevrkudes QX<
üksteisele suhteliselt lähestikku. Juhul, kui nad paiknevad üksteisest väga kaugel, ei kajasta rekombinatsiooni sagedus nende tegelikku distantsi. Näiteks geenid cs ja f on äädikakärbse X kromosoomis teineteisest 66,8 cM kaugusel. Samas ei saa kahe geeni rekombinatsiooni sagedus teoreetiliselt ületada 50%. Nii tuleks nad kaardil paigutada teineteisest 50 cM kaugusele. Tänu nende kahe geeni vahele jäävate geenide vaheliste distantside summeerimisele saame distantsiks 66,8 cM. Seega võib tõeline geneetiline distants kahe geeni vahel olla teoreetilisest suurem. Suuremate vahemaade puhul võib toimuda kahe kromatiidi vahel topeltristsiire, nii et lõpptulemusena taastub algne olukord. Sama efekti annab ka neljakordne ristsiire. Kuna sel juhul ei ole kromosoomid rekombinantsed, jäävad need sündmused arvutustest välja. Kokkuvõtvalt võib öelda, et geenidevaheline rekombinatsiooni sagedus, mis jääb allapoole 20 25%, kajastab
Juhul, kui nad paiknevad üksteisest väga kaugel, ei kajasta rekombinatsiooni sagedus nende tegelikku distantsi. Näiteks geenid cs ja f on äädikakärbse X kromosoomis teineteisest 66,8 cM kaugusel. Samas ei saa kahe geeni rekombinatsiooni sagedus teoreetiliselt ületada 50%. Nii tuleks nad kaardil paigutada teineteisest 50 cM kaugusele. Tänu nende kahe vahele jäävate geenide vaheliste distantside summeerimisele saame distantsiks 66,8 cM. Seega võib tõeline geneetiline distants kahe geeni vahel olla teoreetilisest suurem. Suuremate vahemaade puhul võib toimuda kahe kromatiidi vahel topeltristsiire, nii et lõpptulemusena taastub algne olukord. Sama efekti annab ka neljakordne ristsiire. Kuna sel juhul ei ole kromosoomid rekombinantsed, jäävad need sündmused arvutustest välja. Kokkuvõtvalt võib öelda,
ellujäämistõenäosust; kulutab aega, millega vähendab toitumiseks kasutatavat aega. Selleks, et mistahes käitumine end ära tasuks, peab sellest käitumisest tulenev kogukasu ületama tema koguhinna, ehk käitumisest tulenev puhaskasu peab olema positiivne. Sellest tulenevalt taandubki käitumise funktsiooni uurimine laias laastus käitumise kasu ja hinna erinevate komponentide väljaselgitamisele ja summeerimisele, et teha kindlaks, kas kasu ja hinna vahe ehk puhaskasu on positiivne. Seega kasutavad käitumise funktsiooni uurijad ehk käitumisökoloogid lähenemist, mis langeb praktiliselt kokku sellega, mida kasutatakse majandusteaduses. Paljud ideed ja meetodid ongi käitumisökoloogiasse üle võetud majandusteadlastelt. Käitumise funktsiooni uurimise meetodid - Käitumismustrite funktsiooni
lähestikku. Juhul, kui nad paiknevad üksteisest väga kaugel, ei kajasta rekombinatsiooni sagedus nende tegelikku distantsi. Näiteks geenid cs ja f on äädikakärbse X kromosoomis teineteisest 66,8 cM kaugusel. Samas ei saa kahe geeni rekombinatsiooni sagedus teoreetiliselt ületada 50%. Nii tuleks nad kaardil paigutada teineteisest 50 cM kaugusele. Tänu nende kahe geeni vahele jäävate geenide vaheliste distantside summeerimisele saame distantsiks 66,8 cM. Seega võib tõeline geneetiline distants kahe geeni vahel olla teoreetilisest suurem. Suuremate vahemaade puhul võib toimuda kahe kromatiidi vahel topeltristsiire, nii et lõpptulemusena taastub algne olukord. Sama efekti annab ka neljakordne ristsiire. Kuna sel juhul ei ole kromosoomid rekombinantsed, jäävad need sündmused arvutustest välja. Kokkuvõtvalt võib öelda, et
lähestikku. Juhul, kui nad paiknevad üksteisest väga kaugel, ei kajasta rekombinatsiooni sagedus nende tegelikku distantsi. Näiteks geenid cs ja f on äädikakärbse X kromosoomis teineteisest 66,8 cM kaugusel. Samas ei saa kahe geeni rekombinatsiooni sagedus teoreetiliselt ületada 50%. Nii tuleks nad kaardil paigutada teineteisest 50 cM kaugusele. Tänu nende kahe geeni vahele jäävate geenide vaheliste distantside summeerimisele saame distantsiks 66,8 cM. Seega võib tõeline geneetiline distants kahe geeni vahel olla teoreetilisest suurem. Suuremate vahemaade puhul võib toimuda kahe kromatiidi vahel topeltristsiire, nii et lõpptulemusena taastub algne olukord. Sama efekti annab ka neljakordne ristsiire. Kuna sel juhul ei ole kromosoomid rekombinantsed, jäävad need sündmused arvutustest välja. Kokkuvõtvalt võib öelda, et
annaabi.ee 
