reliikviaid. Need paigutati kastikestesse, mis kujutasid endast tolleaegse kunstikäsitöö tippu. Mõnikord ehitati suurematele kirikutele reliikviakastide jaoks poolkaares ümber kooriosa rida kabeleid (kabelitepärg). Need avanesid koori poole. Et usklikel oleks parem kabelite juurde reliikviakaste vaatama pääseda, tehti kabelite ette veel poolkaarekujuline kooriümbriskäik. Romaani kirik on reeglina osa suurest tervikust, kloostrikavatisest. Kloostrihooned olid kavandatud sulushoonestusena, kirikuga olid nad ühendatud ristikäigu abil. Ristikäik kujutas endast võlv- või talalaega galeriitaolist ringteed, mis ümbritses kloostri nelinurkset sisehoovi ja avanes sellesse akende või kaartega. Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik. Saalkirik kujutab endast ühelöövilist apsiidiga lõppevat hoonet; kodakirik on mitmelööviline (2-3 löövi), erinevalt
Kesklööv oli tavaliselt kõige laiem, selleseinad võisid olla jaotatud horisontaalseteks vöönditeks. Alumise korruse moodustasid piilaritele võisammastele toetuvad ümarkaared, teine korrus moodustus aga külglöövide peal asuvatest empooridest, mis avanesid kaaristuna kesklöövi poole. Vahel asendas empoore kitsas käik müüri sees e trifoorium. Romaani kirik on reeglina osa suurest tervikust, kloostrikavatisest. Kloostrihooned olid kavandatud sulushoonestusena, kirikuga olid nad ühendatud ristikäigu abil. Tornlinnused asusid kindlustatud linnuslossi kõige raskemini ligipääsetavas osas. Need olid kas ümmarguse, neli- või hulknurkse põhiplaaniga. Ülemistel korrustel elati. Kivist tornlinnuste puuduseks olid puidust vahelaed. Joonis 10. Romaani kiriku plaan 11 GOOTI Gooti kultuuri keskuseks olnud linn kujutas endast tugevasti kindlustatud üksust, mis oli
Kooriosa asetses üldisest põrandast mõne astme võrra kõrgemal, selle all paiknes krüpt. Koor lõppes ümara apsiidiga, mille ümber asus külglöövide pikendamisel tekkinud kooriümbriskäik, sellesse avanevad kabelid moodustasid kabelipärja. Romaani kirikul oli palju torne, välisfassaadi kaunistasid skulptuurid, kaarfriisid ja kääbusgaleriid. Kloostriarhitektuur on seotud kloostri peamise objekti – kirikuga, kõik hooned paiknevad klausuuri ehk sulushoonestusena ümber siseõue. Kloostri ristikäikude sambad on omaette vaatamisväärsus. Ilmalikust arhitektuurist (st. mittekiriklikust ehituskunstist) on vähe säilinud. Tolleaegsed linnad olid enamasti puidust. Küll on aga säilinud hulk feodaalide kindlusi linnuseid. Linnuste vanimad osad on tavaliselt jämedad kivitornid (Prantsusmaal donjon, Inglismaal keep, Saksamaal bergfried) milles elas feodaal oma perekonnaga. Kindlustorni üks peamisi ruume oli pimedavõitu sammassaal. Sooja andis kamin
talum. Poolsõõrikujulist kaarevälja nimetatakse tümpanoniks, see on kaunistatud reljeefiga. Ka arhivoldid ja palestiku sambad võivad olla kaetud dekoratiivse reljeefiga. Läänefassaadil peaportaali kohal, mõnikord ka põiklöövi uste kohal on ehisraamistikuga roosaken (eriti iseloomulik gootikale). Teised aknad on väikesed, kitsad, ümarkaarelised( võivad olla ka kaheosalised). Romaani kirik on reeglina osa suurest tervikust, kloostrikavatisest. Kloostrihooned olid kavandatud sulushoonestusena, kirikuga olid nad ühendatud ristikäigu abil. Ristikäik kujutas endast võlv- või talalaega galeriitaolist ringteed, mis ümbritses kloostri nelinurkset sisehoovi ja avanes sellesse akende või kaartega. Romaani aegsest profaanarhitektuurist on vähe säilinud. Suurem osa elumaju oli puust. Küll aga arenes sel perioodil välja kivilinnus. Romaani stiilile on ehk kõige iseloomulikum 10.sajandil Prantsusmaa aladel välja kujunenud tornlinnus, mida Prantsusmaal nimetati
annaabi.ee 
