kass. Too viimane, Pluto, oli must ja üllatavalt tark. Ta oli mu lemmik. Kuid mu iseloom muutus pahuramaks, sest hakkasin liiga palju alkoholi tarbima. Lõpuks kasutasin naise kallal vägivalda. Loomade vastu olin julm. Isegi Pluto sai tunda mu halva tuju tagajärgi. Ühel õhtul kui ma purjus peaga koju tulin, märkasin, et kass hoiab minust eemale. Haarasin ta kätte, kuid ta kriimustas hammastega mu kätt. Mind valdas meeletu raev. Võtsin taskust sulenoa, haarasin loomal kõrist kinni ja pistsin talt kõhklemata ühe silma välja. Vahepeal kass aegamisi toibus. Ta põgenes alati minu lähenedes. Ühel hommikul libistasin talle külmavereliselt silmuse kaela ja poosin ta ühe puuoksa külge. Selle päeva ööl läks põlema mu maja. Suure vaevaga pääsesin koos oma naise ja ühe teenijaga. Tulekahjule järgnenud päeval käisin maja varemetel. Mind haaras hirm, kui ma nägin vaheseinal hiiglaslikku ülespoodud kassi kuju
tuju tagajärgi. Ühel õhtul purjus peaga linnas hulkumast koju tulnud, tundus mulle, et kass püüab must eemale hoida. Haarasin ta kinni; ehmunud mu ägedusest, kriimustas ta hammastega mu kätt. Otsekohe valdas mind meeletu raev. Ma ei tundnud iseennast enam ära. Näis, nagu oleks mu tõeline hing jalamaid kehast põgenenud; ning mingi džinnist turgutatud ülikuratlik õelus pani iga mu ihuliikme võbisema. Võtsin vestitaskust sulenoa, avasin selle, haarasin vaesel loomal kõrist kinni ja pistsin tal kõhklematult ühe silma välja! Punastan, põlen, värisen häbist, kui ma seda vastikut jõledust kirja panen. Kui aru koos hommikuga tagasi tuli – kui olin öise prassimisuima välja maganud –, valdas mind toimepandud kuriteo pärast pooleldi jälestus-, pooleldi kahetsustunne; aga see oli parimal juhul mingi nõrk ja ebakindel tunne, millest hing jäi puutumata.
sellised inimesed nagu Mavra pole haruldased nähtused. Jah, ei ole vaja kaugelt otsida, paari kuu eest suri meil linnas keegi Belikov, kreeka keele õpetaja, minu seltsimees. Te olete tast muidugi kuulnud. Ta oli ses suhtes tähelepandav, et ta alati, ka kõige parema ilmaga, väljus kodust kalosside ja vihmavarjuga ning ilmtingimata soojas vateeritud palitus. Ja vihmavari oli tal tupes ja uur seemisnahast kotikeses ja kui ta oma sulenoa välja võttis, et pliiatsit teritada, siis oli seegi vutlaris; ning nägugi näis tal olevat nagu vutlaris, sest ta varjas seda alati ülestõstetud kraega. Ta kandis tumedaid prille ja kampsunit, toppis kõrvad täis puuvilla, ning kui istus voorimehetroskale, siis käskis kummi üles tõsta. Ühe sõnaga, selle inimese juures avaldus pidev ja taltsutamatu püüd ennast koorega ümbritseda, enesele nii öelda vutlari luua, mis oleks teda eraldanud, kaitsenud välismõjude eest
ütleb, et Nikolail on filosoofilises ringis kõige säravam mõistus, nii et vast tal ikka mingi idee pähe turgatab... Küsi talt, äkki ta tahab, et sa näitad talle... LJUBOV: Mida? Kalatiiki? (järsku) Luba, et sa kellelegi ei räägi... mul on talt mälestuseks üks asi! (Ljubov võtab "otse südame juurest" mälestuseseme, miniatuurse sulenoa, mis kokku pandult on 3-5cm pikkune.) VARENKA: No miks sa siis ei rääkinud? LJUBOV: (naerdes, piinlikkust tundes) Otse südame juures! VARENKA: Mis ta sulle kinkis? Oma sulenoa? LJUBOV: Ei... ta ei kinkinud seda, ma... (pisarad silmis) Ma olen loll. See Natalie-asi tegi mulle haiget. (Ljubov tahab ära põgeneda. Mihhail ja Stankevits, õpilane ja õpetaja, istuvad laua ääres, valitud raamatud ees.)
annaabi.ee 
