LEST Lest on põhjakala. Lesta välimus on äravahetamatu. Tema keha on lapik ,mõlemad silmad asetsevad tumedamal küljel. Suurema osa elust veedab lest merepõhjale liibunult või põhjasetetesse sukeldunult, nii et ainult silmad on väljas. Lestal on võime muuta seljapoole värvi vastavalt merepõhja toonile. Heledapõhjalistes mereosades asuvate lestade seljapool on hele, tumedapõhjalistes tume. Nooremad, umbes kaselehesuurused kalakesed elutsevad madalas rannaääres vees. Nad toituvad väikestest selgrootutest. Suuremad kalad siirduvad elama sügavamasse vette. Seal on nende põhitoiduks balti lamekarp ja merikilk. Lest koeb vaid Läänemere süvikutes, sest seal on vesi marjaterade
langevad peamiselt putukad ja vähilaadsed, kuid suurte mõõtmete tõttu saavad järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nad on väga ettevaatlikud loomad. Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkavad nad paar nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist. Sel ajal on isasloomad veepinnal suurte seltsingutena. Siis võib nende elupaikades kuulda naeru meenutavat valjut krooksumist. Järvekonnade kudemisperiood on pikk ning selle aja jooksul muneb emasloom 5...10 cm sügavusse vette kuni 3000 muna. Munad munetakse kas ühe kämbuna või portsjonitena. Kulleste koorumiseks kulub 1 nädal. Kullesed läbivad metamorfoosi enamasti augustis ja
poeg (kaksikuid sünnib jõehobudel haruharva). Poeg tuleb reeglina ilmale madalas vees ning tema esimeseks mureks on veepinnale tõusmine, et õhku hingata. Juba 5 minutit pärast sündimist oskab poeg nii ujuda kui käia. Ema imetab teda umbes 8-12 kuud, ent poeg jääb tema juurde veel ka pärast võõrutamist, vahel koguni veel päris mitmeks aastaks. Emasloomi võib tihti näha erinevas vanuses poegade seltsis. Toitumine Jõehobu veedab kuni 18 tundi päevas peaaegu üleni vette sukeldunult, et end jahutada. Ülejäänud aja - vaevalt 6 tundi - pühendab ta söömisele. Toidu järele suundub jõehobu alati pärast päikeseloojangut. Kõik karjaliikmed käivad kordamööda vees, pojad teevad seda koos emadega. Mööda tuttavaid ja sissetallatud radu suundub kogu kari pikkamööda kohtadesse, kus pole puudus maitsvast rohust, mida jõehobud oma liikuvate huultega otse maapinnalt haukavad. Kui jõehobud kohtavad väikseid soiseid järvesilmi, sukelduvad nad sinna
saba, ujulestadega varustatud jäsemed, tihe karvkate, mis määrituna nahas leiduvate rasunäärmete eritisega ei märgu, suletavad kuulmekäigud kõik need on kasulikud kohastumiseks eluga vees. Vees leiab ta kaitset vaenlaste eest, toitu, vett kasutab ta enamail juhtudel liikumisteena ühest kohast teise minekul. Sellest tingitult on saarma elu tihedalt seotud mitmesuguste veekogudega jõgede, järvede, ojade, rannikualadega. Saarmas on kiire ja osav ujuja. Sukeldunult võib ta ujuda kuni 100 meetrit. Kuival maal liigub ta kiiresti, kuid väsib ruttu. Eriti raske on loomal liikuda talvel kohevas lumes. Vaatamata suurele liikuvusele, jääb saarmas veekogudel siiski märkamatuks. See on tingitud ta varjatud eluviisist. Põhiliselt tegutseb ta öötundlidel, kuid kohtades, kus teda ei häirita, tegutseb ta ka päeval. Saarma ööpäevases tegutsemises esineb kaks aktiivsusperioodi: kõige aktiivsem on loom õhtul 22...01 ja hommikul kella 4...5 vahel.
Sedagi asja pole piisavalt uuritud ja igati on ju võimalik, et vastuvarjutuse on eri juhtudel põhjustanud erinevad valikusurved, kuid väga juhuslik see asi vist olla ei saa, sest vastuvarjutus on vägagi üldlevinud ja klassifitseerub suisa loodusseaduseks. Valguse peegeldamine on alternatiivseks ja just veekeskkonnas sobivaks leitavuse vähendamise mehhanismiks. Miks veekeskkonnas - aga tollepärast, et peeglit seinal me näeme väga hästi, aga vee alla sukeldunult väidetavalt mitte (tahtsin suvel proovida, aga läks meelest ära). Seda omakorda sellepärast, et veesambas on valgusväli ühtlane - kui peegel on seal vertikaalselt, tuleb valgust nii paremalt kui vasakult samapalju ja peegeldus ei eristu taustast. Õhukeskkonnas see üldjuhul nii ei ole ja seetõttu kasutavad peegeldamist kaitsekohastumusena väga paljud kalad, kuid mitte maismaaloomad. Krüptilisuse tagamiseks peab peegeldav pind olema vertikaalne, mis
-kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nimelt on tegu väga ettevaatliku loomaga, kes volksab vee alla peitu juba kaugelt inimese samme kuuldes. Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkavad nad paar nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist. Sel ajal on isasloomad veepinnal suurte seltsingutena, nad on väga liikuvad ning krooksuvad kooris rämeda häälega. Laulu võimendamiseks punnitatakse suunurkadest välja tumedad häälepõied. Järvekonnade kudemisperiood on pikk ning selle aja jooksul muneb emasloom 5...10 cm sügavusse vette kuni 3000 muna. Munad munetakse kas ühe kämbuna või portsjonitena
annaabi.ee 
