*Mõned näited võiksid põhineda ka mingisugusel statistikal. (Mitmekülgsuse saavutamiseks) *Kohati tundub essee liialt isiklikel emotsioonidel põhinev (Astudes ise samasse ämbrisse, mida essees laidetakse) (,,Sellest lähtuvalt soovin ma rõhutada, et jonnakalt kasutatav termin "eliitkool" on võetud kasutusele pettunud lapsevanemate, mitte kesklinna koolides käivate laste ning nende vanemate poolt.") *Teemaarenduse punktid võiks olla sujuvamate üleminekutega (nt. kasutades sidelõike) Valisin retsenseerimiseks essee pealkirjaga ,,Kas süvaõppega koolid on vajalikud?" kuna olen ka ise süvaõppega kooli vilistlane ja samuti näinud nii seest kui väljast niinimetatud ,,eliitkooli" elu. Antud essee pealkiri on asjakohane ja vastavuses sisuga. Üldiselt on essee hästi kirjutatud. Esseel on olemas selge ülesehitus ja hästi eristatavad sissejuhatus, kokkuvõte ja teemakäsitluse pidepunktid
ilusamaid hääli käesoleval sajandi. * Bel canto (itaalia keeles 'ilus laul') on muusikas laulmisviis ja muusikastiil, millele on omane meloodiline laulvus, kergus, kandvus, virtuoossus ja väljendusrikkus. Bel canto laulmisviis oli levinud juba 17.18. sajandi itaalia laulukoolis näiteks Cesti või Carissimi ooperi- ja kantaadiaariate puhul, millega arendati edasi varasema ooperi heliloojate resiteerivat stiili (stilo rappresentativo) sujuvamate, väljendusrikkamate meloodiate suunas, mis tooksid maksimaalselt esile hääle omadusi. Muusikastiilina juurdus bel canto 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse itaalia ooperi (eriti Bellini) aariate puhul, mis olid samuti lüürilised ja voolavad, erinedes näiteks 19. sajandi teise poole heliloojate (näiteks Verdi) loomingust, milles kujunes olulisemaks hääle dramaatiline jõud. Bel canto laulmise puhul pandi eriliselt rõhku puhtalt toonile ja laulja võimetele esitada vabalt ja
1824 suundus Rossini Pariisi (vt grand opéra). Pärast 1830. aastat kirjutab ta instrumentaalmuusikat, laule, kirikumuusikat (Stabat mater, Petite Messe solennelle väike pidulik missa) Itaalia romantiline ooper (alates 1820. aastad). Uus: Keskpunktis on (kõrgest soost) üksikisiku saatus, kes kannatab teiste intriigide tõttu. Sentimentaalsed süzeed, õrnad, sageli hullumeelsusse langevad daamid. Numbriooper. Aaria endiselt keskne, siiski kasvab ansamblite osatähtsus, numbrid võivad sujuvamate üleminekute abil moodustada suuremaid stseene. Psühholoogilised nüansid kajastuvad esmajoones vokaalmeloodikas, orkester eelkõige saatefunktsioonis (väljend "orkester nagu suur kitarr" on siiski liialdus, kuula näit. "Uneskõndija"). Vincenzo Bellini (1801-1835). Tegutses Napolis, alates 1833 Pariisis. 1831 melodramma semiserio "Uneskõndija" (La Sonnambula) ja melodramma serio "Norma" (mõlemad Milanole kirjutatud), 1835 viimane ooper "Puritaanid" (ainestik ajalooline)
küll vabakujundusliku ruumilahenduse, aga sirged teed ja puuderead pargi äärtel jäid püsima, põhiplaanis säilis ka üldsituatsiooni sümmeetria. Säilisid puude ranged read, sest suuri puid nii kergesti maha ei võetud ja neid ei olnud ka kerge ümber istutada. Eriti püsis regulaarsus just pargi peaosas, kus avar esiväljak rõhutas veelgi lossi esinduslikkust ja peaosa paraadlikkust. Ranged osad säilisid ka peahoone taga, kuid juba sujuvamate joontega üleminekuks pargi maastikulisele osale. Palmse pole erand, enamik meil rajatud mõisaparke sisaldavad või sisaldasid varem nii loodusliku kui ka regulaarse stiili elemente - seega domineeris eklektika. Koostanud: Kadi Karro Viimati täiendatud 09.02.13 135 Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 2010. a
annaabi.ee 
