paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks kivikirstkalmed. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud silmaga kivikirveid, pronksist õõskirveid, pronksnaaskleid, pronksist sirp, pronksist habemenuge ja pintsette, jahvekive ja -aluseid ning mitmesuguseid luu- ja sarvesemeid, millest märkimisväärsemad on sarvkõplad, linakammid ja -mõõgad ning suitsekangid. Jahi- ja kalapüügivahenditest on saadud luust nooleotsi ning harpuune. Metallitööst on järele jäänud valamisvormide ja sulatustiiglite tükke. Relvi on leitud suhteliselt vähe: mõned pronksist odaotsad, kahe pronksist lühimõõga katkendid ja üks pronksist nooleots. Ehetest on leitud luust ja pronksist ehtenõelu, pronksist käe- ja kaelavõrusid, luust ja pronksist nööpe, pronksist oimurõngaid, pronkssõle fragment, pronksist tutulus, mõned merevaikehted ja luuripatsid.
samuti puuduvad selle perioodi napis luuaineses ka koduhobuste luud. Pronksiaja lõpus (9.6. saj. e. Kr.) on hobune muutunud tavaliseks koduloomaks. Asvas ja Ridalas moodustasid hobuseluud ligikaudu 10%, Irus koguni 36% kõigist koduloomaluudest. Hobuseluude küllaltki suur osatähtsus kindlustatud asulate arheozooloogilises materjalis näitab selle liigi kõrget arvukust ning hobuse pidamist ka lihaloomana. Hobuse kasutamisest ratsutamisel annavad tunnistust Asvast ja Irust leitud suitsekangid. Rauaaja alguse muististest on meil vähe luumaterjali. Kalmetest on leitud teiste loomaluude hulgas ka hobuseluude ja hammaste fragmente, kuid ohvriloomana meil hobune ilmselt olulist tähtsust ei omanud. I aastatuhande teise poolde dateeritud muinaslinnustes on hobuseluude osatähtsus veel väga kõrge. II aastatuhande linnustes ja keskaegsetes linnades on hobuseluud nõrgalt esindatud. Seda võiks seostada kristliku tauniva suhtumisega hobuseliha söömisesse
säilinud tänaseni. Vähem leide on kivikirstkalmetest (silmapaistev erand on Jõelähtme kalmistu); osade juhuslikult saadud esemete leiukontekst on ebaselge. Töö- ja tarbeesemetest on leitud silmaga kivikirveid, pronksist õõskirveid, pronksnaaskleid, pronksist sirp, pronksist habemenuge ja pintsette, jahvekive ja -aluseid ning mitmesuguseid luu- ja sarvesemeid, millest märkimisväärsemad on sarvkoplad, linakammid ja -mõõgad ning suitsekangid. Jahi- ja kalapuugivahenditest on saadud luust nooleotsi ning harpuune. Metallitööst on järele jäänud valamisvormide ja sulatustiiglite tükke. Relvi on leitud suhteliselt vähe: mõned pronksist odaotsad, kahe pronksist lühimõõga katkendid ja üks pronksist nooleots. Ehetest on leitud luust ja pronksist ehtenõelu, pronksist käe- ja kaelavõrusid, luust ja pronksist nööpe, pronksist õimurõngaid, pronkssole fragment, pronksist tutulus, mõned mereväikehted ja luuripatsid.
Vähem leide on kivikirstkalmetest (silmapaistev erand on Jõelähtme kalmistu); osade juhuslikult saadud esemete leiukontekst on ebaselge. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud silmaga kivikirveid, pronksist õõskirveid, pronksnaaskleid, pronksist sirp, pronksist habemenuge ja pintsette, jahvekive ja -aluseid ning mitmesuguseid luu- ja sarvesemeid, millest märkimisväärsemad on sarvkõplad, linakammid ja -mõõgad ning suitsekangid. Jahi- ja kalapüügivahenditest on saadud luust nooleotsi ning harpuune. Metallitööst on järele jäänud valamisvormide ja sulatustiiglite tükke. Relvi on leitud suhteliselt vähe: mõned pronksist odaotsad, kahe pronksist lühimõõga katkendid ja üks pronksist nooleots. Ehetest on leitud luust ja pronksist ehtenõelu, pronksist käe- ja kaelavõrusid, luust ja pronksist nööpe, pronksist oimurõngaid, pronkssõle fragment, pronksist tutulus, mõned merevaikehted ja luuripatsid.
annaabi.ee 
