olevikust üles leida. Elu pärast surma Muinasajal polnud meil ühtset pilti sellest, mis saab pärast surma, kuid seda ei peetsime inimese teekonna lõpuks. Me arvasime, et hinged lähevad teise ilma, kuid tulevad vahel maa peale tagasi. Meie kasutasime juba enne ristiusustamist seitsmepäevast nädalat loendades taevas näha olevaid kuid. Olulised olid suvine ja talvine pööripäev. Muinaajal oli elurütm aeglasem kui praegu ja pühad võisid kesta ka nädalaid. Metsa suhtusime lugupidavalt ja pühakohtadeks olid puudesalud ehk hiied. Samas veekeskkonda sel viisil ei suhtusime, kuna vetepeeglit peetsime avauseks teise maailma. Üldiselt oli muinasusund pigem elu-ja mõtteviis mitte niivõrd kindel religioon. Aitäh kuulamise eest!
lihtsalt raamatuid lugeda. Raamatute lugemine avardab kõvasti inimese silmaringi, laiendab sõnavara ning parandab lugemisoskust. Inimene, kes loeb raamatuid, teab rohkem, tema mõttemaailm on avaram ning see aitab tal ka asjadest paremini aru saada ja mõista. Tänapäeva inimeste vajadused on väga erinevad ning sellest tulenevalt on ka raamatuid igale maitsele. Kõikides koolides on raamatute lugemine kohustuslik. Mõnes koolis vähem, mõnes koolis rohkem. Põhikoolis suhtusime me kohustuslikku kirjandusse kui mõttetusse ajaraisku ning tihtipeale ei lugenud me õpetaja antud kirjandust läbi. Me kas lasime kellelegi klassikaaslastest endale raamatu ümber jutustada või tegime töö ehku peale. Gümnaasiumis on aga asi veidike teistmoodi. Gümnaasiumisse oleme me tulnud vabatahtlikult ja seega me mõistame miks meile antakse õppida ja miks me seda ka tegema peame. Ma ei ütle, et kõik õpetaja antud kirjandus on ülimalt intrigeeriv, kuid
õnnestub peaaegu nendega koos kohale jõuda. Seetõttu on meie kaotused minimaalsed. Lahing peatub, kuna anti käsk taanduna, aga enne minekut läheme lähimasse varjendisse ja võtame kaasa konserve. Olen valvepostil ja vajun mõttesse. Mõtlen suveõhtust ja olen toomkiriku ristkäigus ja mõtlen, et olen 20mne aastane ja õpin tundma neid segadusse viivaid saladusi, mis tulevad naistest. Kõik mälestused, mis mulle meenuvad on 2 omadusega. Nad on tulvil vaikust, millest siin jääb puudu. Suhtusime õrnalt maailma, ei uskunud, et midagi eales võiks lõppeda. Aga nüüd oleme ükskõiksed, me pole muretud, oleme julmad. Toome aina haavatuid ära, aga ühte otsime juba 3 päeva, kompaniiülem lubas, et kes ta leiab saab eelispuhkuse ja 3 päeva veel. Algul ta karjus appi, teisel päeval rääkis omas tarust naise ja lapsega ja täna nutab ja oigab. Kaotame üheainsa päeva jooksul 11 meest, neist 5 sanitarid. Esialgu paneme surnud ühte suurde pommilehtrisse. Kõige rohkem
Kogu oma teadliku elu kestel omandas isa oma jaoks üldiselt niinimetatud eesrindliku kodanlase vaated. Ja ehkki ta oli kindel ja vankumatu oma rahvuslikes tunnetes, jäi ta siiski ustavaks oma "eesrindlikele" vaadetele ja isegi andis neid algul osaliselt ka mulle üle. Ka koolis ma ei näinud algul põhjust, et muuta neid minu poolt päritud vaateid. Tõsi küll, reaalkoolis tuli mul tutvuda ühe juudi poisiga, kellesse me kõik suhtusime teatud ettevaatusega, kuid ainult seetõttu, et ta oli liialt vaikne, kuid meie, õppinuna kibedaist kogemustest, ei usaldanud väga selliseid poisse. Samas ma, nagu ka kõik teised, ei teinud seejuures veel mingeid üldistusi. Alles 14 või 15 aasta vanuses hakkasin ma sagedamini kokku puutuma sõnaga "juut" osaliselt poliitilistes vestlus-tes. Ja ometi, mäletan ma hästi, et sel ajal tõukas see mind tugevasti eemale, kui
annaabi.ee 
