libisevad ujedalt mujale. Anonüümsest rollist väljumine ja tutvuse sõlmimine tundub hirmutav. Mida teine minust arvaks? Mida ma teeksin, kui mind välja naerdaks? Hea esmamulje esimeseks tingimuseks on teie avatus. Sellest sõltub, kas te üldse kellegagi tutvute ja mis kvaliteediga teie edasised suhted on. Kui te jätate endast huvitunud, sõbrliku ja ohutu mulje, tekib kontakt ja te rahustate oma partnerit. Isegi kui teie ise oskate lugeda vaevumärgatavaid vihjeid teiste suhtlemisvalmidusest, ei pruugi te teada, mis vihjeid ise kiirgate. Edukal tutvusesõlmimisel on ainult kaks reeglit. Esiteks: käituge nii, nagu tahate, et ka teiega käitutaks. Mis tähendab seda, et tähelepanu, austust, huvi ja sümpaatiat, mida teie ootate teiselt, peate ka ise vastu pakkuma. Teiseks: keskenduge sellele, mis toimub väljaspool, mitte teie sees. Kuulake vestluskaaslast, mitte ärge mõelge peas sobivat vastust ega muretsege soengu või kohmakuse pärast
Samas ei saa me tihti valida oma suhtluspartnerit sümpaatia alusel, vaid peame suhtlema ka nende inimestega, kes jätavad meid ükskõikseks või tunduvad ebasümpaatsed. Kindlasti oleme olnud olukorras, kus on tuntav partneri ebasümpaatia meie suhtes. Ka sellises situatsioonis on vaja jõuda tulemuseni, kus vajalik info saab edastatud ja partneri poolt vastu võetud. Suhtlemine algab sellest, et inimesed on valmis suhtlema s.t partnerite suhtlemisvalmidusest, kus me keskendame oma tähelepanu suhtluspartnerile, lülitades end partnerile, katkestame muu info vastuvõtu, sh muude asjadega tegelemise, seejärel tajume oma suhtluspartnerit (tema välimust, häält, liigutusi) ja vastavalt sellele kohandame oma suhtlemisviisi. Suhtlemisprotsessi käigus vahetame informatsiooni, töötleme seda ning lõpuks võtame vastu mingi otsuse. Kuid väga tihti juhtub, et kuigi anname endast parima, ei ole suhtlemisprotsess nii tulemuslik, kui oleme soovinud
Sageli mõtlevad inimesed enda mitte teise tunnetele kuna viimane nõuab rohkem teadlikku mõtlemist ja tähelepanu. Seega kui suudad nihutada fookuse omaenda tunnetelt teise enesetunde tõstmisele, jätad endast tõenäoliselt märksa parema esmamulje. Küsi endalt: millele on suunatud minu emotsionaalne fookus esmakohtumisel? Kas ma mõtlen enda tunnetele v. mõtlen ma sellele, kuidas teised end tunnevad? Esmamulje ja edasise suhtluse edukus sõltuvad olulisel määral sinu suhtlemisvalmidusest ja huvitatusest. Kas oled olnud võõras linnas ja otsinud tänavalt kedagi, kellelt teed küsida? Arvatavasti ei vali sa kedagi juhuslikult. Sa hindad inimesi selle põhjal, kui suhtlemisaltina nad tunduvad, haarates kinni väikestest vihjetest, mida sulle 5 pakutakse. Samuti kiirgat sina selliseid vihjeid, mis ütlevad kas ,,hoidke eemale" v. ,,minu poole võib julgelt pöörduda". Seda näitab sinu kehahoiak, sinu vastus teise pilgule, sinu reageeringud ja suhtlemisviis. Mõtlemiseks:
Sirje Pree Suhtlemispsühholoogia 9 Kas suhtlemisoskus on vajalik? Inimene suhtleb häälega, sõnadega, oma kehaga. Pole võimalik mitte suhelda. Ka vaikiv inimene annab edasi mingi teate. Suhtlemine on inimestevaheline vastastikuse tajumise, mõjutamise ja infovahetuse protsess. Suhtlemine algab sellest, et ma olen valmis suhtlema - s.t. minupoolsest suhtlemisvalmidusest (ma keskendan oma tähelepanu suhtluspartnerile, lülitades/katkestades muu info vastuvõtu, ka muude asjadega tegelemise), ma tajun suhtluspartnerit (välimust, häält, liigutusi), kohandan sellele oma suhtlemisviisi, vahetan informatsiooni, töötlen seda, võtan vastu mingi otsuse. Nagu märgata, on suhtlemisprotsessis kasutusel kõik psüühilised protsessid - taju, tähelepanu, mõtlemine, mälu, kõne. Suhtleja tajub
annaabi.ee 
