2.2 Teine põhiprobleem Teine ulatuslik probleem on, et läänemeresoomelisi tüvesid on eesti keeles palju võrreldes vanemate sõnarühmadega. Läänemeresoomelisi sõnatüvesid on eesti keeles peaaegu niisama palju kui soomeugrilisi sõnatüvesid. Oluliseks probleemiks on selle sõnavara päritolu. Läänemeresoome sõnavaral puudub ühine algupära ja see koosneb mitmest kihist. Osa nendest sõnadest kuulub eelmisse, soomeugrilisse sõnavarasse. Kuid nende sõnatüvede vasted kaugemates suguluskeeltes on aga kadunud. Antud probleemile on pakutud erinevaid lahendusi, võimalusi, mis selgitaks seda. Ühe huvitava võimaluse pakkus välja Paul Ariste 1962. Aastal. Ta nentis, et meie maa oli asustatud juba viis kuni kuus tuhat aastats enne läänemere soomlaste saabumist Läänemere maile. Eesti ala esimesed elanikud ilmselt ei kõnelnud soome-ugri keelt ega indoeuroopa keelt, vaid nende keel või keeled kuulusid mingisse tundmatusse keelkonda
Alpinismi kui spordiala rajaja, esimene, kes vallutas Mont Blancki. Entomoloogia – putukateadus. „Üldkeeleteaduse kursus“ (Saussure raamat) avaldati pärast tema surma, seda tegid kaks tema kolleegi. See polnud otseselt Saussure kirjutatud, vaid raamat on kokku pandud tema suulistest materjalidest ja konspektidest. Mingisugust nähtust keeles seletame me selle kaudu, kust ta on pärit, millised paralleelid teiste suguluskeeltes jm. Franz Bopp (1791-1867), kirjutas teose pööramissüsteemist, seoses sanskriti k. Sanskriti keel paljudes asjades sarnane kreeka keelega – suur avastus. Väljend indoeuroopa keeled. Bopp võrdles pööramissüsteemi, hiljem ka nende keelte foneetikat. Rasmus Rask, taani keeleteadlane, väljendas hiljem samu asju, mida Bopp. Kirjeldas vana skandinaavia keelt, kuid laialt, võrdleval alusel, võrreldes ka sanskritiga. Jakob Ludwig Carl Grimm. 1819 avaldas indogermaani grammatika
Autor nendib, et vanades Vene kroonikates on eestlasi koos teiste läänemeresoomlastega nimetatud sõnaga чубъ, kuid nüüdseks on sellel pigem halvustav tähendus. (Rätsep 2007: 12 – 14) 6 2. Leivast ja saiast, pisut ka lordist ja leedist Maarahvale kui meie eestlastest esivanematele oli üks olulisemaid laensõnu leib, kuna see oli nende igapäevasel toidulaual. Udo Uibo arust võimaldab selle sõna vanust hinnata see, et tal on reeglipärased vasted meie lähemates suguluskeeltes, nt karjala, soome ja vadja keeles esineb see kujul leipä, vepsa keeles kujul leib. Kirjasõnas on avastatud esmakordselt see sõna nn Kullamaa vakuraamatutes ja selle avastas Eesti ajaloolane Paul Johansen 1923. aastal. Autori arvates on sõna leib arvatavasti laenatud germaani hõimudelt. Hiljem on leiba või leivapätsi tähendav sõna üles tähendatud teistest vanadest germaani kirjakeeltest, nt ülemsaksa keelest kujul hleib, vanapõhja keelest hleifr ja anglosaksi kujul hlā f
1. SÕNA EMA TAUST Esimeses alapeatükis tutvustatakse sõna ema etümoloogilist tausta „Eesti etümoloogiasõnastiku“ järgi. Teises tutvustatakse sõna ema erinevaid tähendusi „Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi“. Kolmandas tutvustatakse sõna murdelist levikut. 1.1. Sõna ema etümoloogia Etümoloogiasõnastiku järgi tähendab sõna ema naissoost lapsevanemat, eeskuju andvat, juhatavat või hooldavat naist. Suguluskeeltes on ema üpris sarnasel kujul, nii et tekstis esinedes võib ka kontekstita aru saada, mis sõnaga on tegu. Põhitähendus on sellel kas ema kui lapsevanem või emasloom. (ETY 2012) Sõnal ema on uurali tüvi. Häälikuliselt ja tähenduselt lähedasi sõnu on teisteski keelkondades (nt tšuvaši ja mongoli). Algselt võis olla selle sõna puhul tegu lastekeelse häälitsusega, millel on häälikuliselt ajendatud tüvi. (Ibid) KEEL EMA
annaabi.ee 
