Tugevad jooksujalad; viielülilised käpad kahe küünisega. Talla all paiknevad tihedalt karvad. Tagakeha jässakas; 10 lüli. Isastel 9. lüli kõhupoolel subgenitaalplaat (liigispetsiifilise kujuga). Subgenitaalplaadi all gonopoodid ehk sugujalad, mis aitavad emast paaritumise ajal kinni hoida. Sama funktsioon ka tagakeha tipus paiknevatel ühelülilistel urujätketel. Maailmas küllalt levinud putukaselts, Eestis teada vaid 2 liiki. Selts: Võrktiivalised (Neuroptera) Pea suur, ümar. Haukamissuised allasuunatud. Liitsilmad suured, poolkerajad. Tundlad hästi
Neil on liikumiseks viis paari jäsemeid. Alamselts: Ujuvähilised Need on mõne sentimeetri pikkused, väga õhukeste kehakatete ja pikkade jäsemetega vähid, kes elavad avavees hõljuvas olekus. Tuntumad nendest on karneelid ja krevetid. Alamselts: Ronivähid Ronivähid on raskema kehaga, paksema koorikuga ja enamasti suuremad, veekogude põhjas liikuvad liigid. Tuntuim nendest on jõevähk Astacus astacus. Emaste tagakeha on laiem kui isastel ning neil puuduvad torujad sugujalad. Sigima hakkavad jõevähid sügisel. Isasvähk kleebib läbi sugujalgade pressitud massist moodustatud vorstikujulise spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab samasse ka munad. Seega on viljastumine väline, areng otsene. Kevadel kooruvad noored vähikesed elavad mõnda aega ema kehakülge kinnitunult ning seejärel alustavad iseseisvat elu. Esimesel eluaastal kestuvad noored vähikesed viis korda, hiljem, kuni elu lõpuni, kaks korda aastas.
ning sellest väljuvad veresooned viivad vere kehasse. Tagasiteel koguneb veri kehaurgetest alumistesse veenidesse, läbib lõpused, kus rikastub hapnikuga ning jõuab tagasi südamesse. Seega on nende veri nii toitainete kui ka hapniku transportija kehas. Erituselunditeks on tundlate alusel paiknevad antennaal- ehk rohelised näärmed. Ülemvähid on lahksugulised ja neil esineb suguline dimorfism. Emaste tagakeha on laiem kui isastel ning neil puuduvad torujad sugujalad. Sigima hakkavad jõevähid sügisel. Isasvähk kleebib läbi sugujalgade pressitud massist moodustatud vorstikujulise spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab samasse ka munad. Seega on viljastumine väline, areng otsene. Kevadel kooruvad noored vähikesed elavad mõnda aega ema kehakülge kinnitunult ning seejärel alustavad iseseisvat elu. Esimesel eluaastal kestuvad noored vähikesed viis korda, hiljem, kuni elu lõpuni, kaks korda aastas
maitsele vastavaks. Vähid hingavad seljakilbi all asuvate lõpuste abil. Seni kui lõpused püsivad niiskeina võivad vähid liikuda ka kuival maal. Sobivais niisketes ja jahedates tingimustes püsivad vähid kuival elus mitmeid nädalaid. Isaseid ja emaseid vähke saab üksteisest kõige kergemini eristada vaid isastel esinevate sugujalgade järgi, mis asuvad neil kõhupoolel, laka ja seljakilbi liitumiskohal (joonis 2). Emastel sugujalad puuduvad. Lisaks on isastel suhteliselt suuremad sõrad, emaste lakk on lamedam ja laiem kui isastel. Vähi pikkuseks loetakse tema keha pikkust nokisest e. otsaorgist laka viimase keskmise kilbise välisservani (sellel paiknevaid karvakesi arvestamata). Vähi pikkust võib ka kaudselt välja arvutada, korrutades seljakilbi pikkuse kahega, sest seljakilbi pikkust otsaorgist seljakilbi ja laka vahelise vao keskkohani on lihtsam mõõta. 1.2. Vähi elutsükkel ( joonis 3)
annaabi.ee 
