eluseatuse demiurgilise ja isamaalise joone (kogu "Mureliku suuga" 1942, hilisem pagulasluule). Välismaal ilmunud kogud "Sädemed tuhas" (1954) ja "Ääremail" (1963) tähistavad taas uute kunstiliste kvaliteetide esiletõusu Underi loomingus. Väline dekoratiivsus taandub, luuletaja pöördub lihtsamate värsivormide poole, säilitades tunde jõulisuse. Võõrsil loodud igatsuslaulud okupeeritud kodumaale kuuluvad oma sugereeriva poeetilise jõulisuse poolest Underi luule tippsaavutuste hulka. ARTUR ADSON Artur Adson (18891977) luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja tõlkija. Eesti kultuurieluga hakkas tutvuma alates 1913. aastast pärast kohtumist Marie Underiga. Võttis aktiivselt osa kirjandusrühmitustest "Siuru" ja "Tarapita", tegutses kirjastuses "Odamees" ja asutas kirjastuse "Auringo". Oli Eesti Kirjanikkude Liidu asutajaid ning Kultuurkapitali seaduse väljatöötajaid
Tuntuks sai luuletustega "Noor-Eesti" albumites. ,,Noor-Eesti" esimeses albumis tõmbas ta endale tähelepanu väikese omapärase looduslauluga "Talvine õhtu", milles väheste sõnadega oli maalitud akvarelliliselt õrn talvepilt, täis romantilist igatsust. Silmatorkav oli juba selle luuletuse graafiline vormgi, mis oli tollal eesti luules uudne. Aga veel rohkem kui oma plastilise väliskujuga mõjus see luuletus kaasaegsete kriitikute kinnitust mööda oma sugereeriva üksindustundega. Värsikogud ,,Villem Grünthali Laulud" (1908) ja ,,Kauged rannad" (1914) paistsid silma uudse looduslüürika ainesega, rannamaastike impressionistlike kirjeldustega. Minevikuromantikast on kantud poeemid ,,Ungru krahv ehk Näckmansgrund" (1915) 5 ja soomemõjulises regivärsis kirjutatud ,,Merineitsi" (1918). V. Ridalale iseloomulikust rahvaluule harrastusest kasvas välja pikem eeposetaotlustega
mis ilmusid algul Kuressaare õpilasalmanahhis "Noor-eestlane". "Noor-Eesti" esimeses albumis tõmbas ta endale tähelepanu väikese omapärase looduslauluga "Talvine õhtu", milles väheste sõnadega oli maalitud akvarelliliselt õrn talvepilt, täis romantilist igatsust. Silmatorkav oli juba selle luuletuse graafiline vormgi, mis oli tollal eesti luules uudne. Aga veel rohkem kui oma plastilise väliskujuga mõjus see luuletus kaasaegsete kriitikute kinnitust mööda oma sugereeriva üksindustundega. · · · Talvine õhtu Üle hämara, varjudest tume, Õrna ja sinava lume Heidab veerev, kustuv päike Punava läike. Üle ääreta, lumise välja, Nii tühja ja palja, Viib üksik tee
ülikriitilisust. Kirjanike Liidu kongressil 1958. a. Detsembris tuli Krossil end arvukate süüdistuste ning väärtõlgituste vastu energiliselt kaitsta. 2.3. ,,Kivist viiulid"(1964) Luulekogu ,,Kivist viiulid" väljendab kümnendivahetuse optimistlikke meeleolusid, ühiskondlike tunnetuslike horisontide vardumist. Juba kaanevärvi kontratst ,,Söerikastaja" omaga kõrvutades ilmutab olulist teisenemist. Sugereeriva värvisümboolikaga luuakse hele atmosfäär, aaruste ning kauguste tunne, mis seotakse mere, taeva, tuule, voolavate vete, vikerkaare ja kõrgete vaadete looduslikke avarduskujunditega. Järgneva häälestus on aga helesiniselt optimistlik, positiisete probleemidega tegeleva luuletaja pilk on tulevikku pööratud. Üldine ja isikluk ühinevad tasakaalukas kooskõlas: isikukultuse ajastu surutisest vabanemise tunne, teadmuse plahvatuslik kasv, alanud kosmoseajastu, koloniaalmaade ärkamine ja
annaabi.ee 
