linnusega, Järva, Harju, Viru lääniks-seega oli Ordul vähemalt ilmlik valdustiitel. Põhjapoolsete valduste sise kindlustamiseks määras Mõõgavendade ordu Tln maameistri, Harjusse ja Järvasse foogtid. Mõõga ordu ja Riia sakslaste väljavaated Põ-Ee suhtes head kuni järsku suri p Albert(17.jaan 1229), mis põhj Liivim-l suuri segadusi. Riia tk valis uueks p-ks Magdeburgi toomhärra Nicolause, Breemeni p aga samale kohale Albert Suerbeeri. Tüli lahendajks määras paavst kardinaldiakonile Otto, kes omakorda andis ül edasi Alna tsistertslaste kloostri(Flandrias) mungale Balduinile. 1230 suvel saabus ta Riiga, tal oli ka kõrvalül: kahjustada keiserlikult meelestatud Mõõgavendade ordut, võtta talt Põ-Ee paavsti nimel oma valitsemisele või anda kellelegi teisele. Sügisel võttis vormiliselt oma valdusesse Viru ja Järva. Rooma lootis Ida-Baltikumis luua paavstlik kol ja laiendadad rooma-kat kiriku mõjukonda ka
16saj soovis kindlasti Reichi osa olla, et Vene osas kaitset saada. Aga see jäi vaid formaalseks ja abi ei saadud. 1227 kogu Eesti ala Riialaste valduses. 1223 oli Valdemar II vangis. 1227 sai ta lahingus Borshövedi (?) sakslastelt lüüa. Samas taotlustest ei loobunud ja ajas kuurias asju. Gregorius IX ei kinnitanud ordu valdusi, kuid seda tegi Saksa keiser. 1229 Albert suri. Riia piiskopiks Nikolaus, kes toomkapiitli poolt kutsuti. Teisalt Bremeni seltskond määras Albert Suerbeeri. Seega oli olukord pingeline. Albertil oli privileegidega suur võim: sai piiskoppe määrata ja tahtis peapiiskopiks. Aga hakkas otse paavstile alluma. Lahendus paavstilt: legaat Nikolaus delegeeris küsimuse Aulne kloostri tsistertslasele Balduinile (Belgias), kes 1230 Riiga saabus. Ta ei saanud ülesandega hakkama, oli liigselt auahne. Soovis teha kirikuriiki. Balduinil puudus kohalik toetajaskond. 1230 sõlmis kuralastega alistumislepingu. Seejärel sai legaadiks
U. B. 325, 353, 355). Ka piiskopid toetagu kõigi oma laenu-meestega ordusõdasid (näit. U. B. 350). Peapõhjus, mispärast paavstid hakkasid ordut alluvusest piiskoppidele vabastama ja ordut nii eesõigustama, oli küll nende veendumus, et ilma orduta ei saaks ristiusu kirik siin maal püsima jääda (v. näit. U. B. 355, 358). Säärasele ordu eesõigustamisele mõjus teataval määral kaasa vahest ka üks teine kaalutlus: 1246. a. 9. I. (U. B. 188) nimetas paavst Innocentius IV Albert Suerbeeri Preisi ja Liivimaa peapiiskopiks, kel neis maades aga veel piiskopkondagi ei olnud, mispärast ta ühtlasi ka paavsti legaadiks neile maadele määratakse. Ta võib oma soovi järele ühe vabaneva piiskopkonna omale peapiiskopkonnaks ning asukohaks valida. Preisi ordu ei soovinud Preisimaale metropoliiti, kes tema algusest peale piiramata õigusi oleks ehk tahtnud piirama hakata. 1253. a. lõpul vabanes Riia piiskopkond ja Albert Suerbeer valib selle oma metropolitaankonna keskkohaks. Paavst
toel õnnestus Albertil 1206. aastal endale allutada kõik Liivimaa liivlaste alad. Riia peapiiskopkond - Juba piiskop Albert oli püüdnud saada peapiiskopiks, kuid ei olnud suutnud oma tahet läbi suruda Rooma paavsti juures. Riia piiskopil oli tunduvalt suurem võim kui teistel Liivimaa piiskoppidel, talle oli antud õigus uusi piiskopkondi rajada ja piiskoppe ametisse nimetada. 1251. aastal määras paavst Innocentius IV Albert Suerbeeri Riia peapiiskopiks (Liivi- ja Preisimaa peapiiskop varasemalt, 1245). Saksa ordu vastuseisu tõttu Albert pidi Preisimaa residentsist loobuma ja leppima Riiaga. 1253. aastal Riia piiskop suri ning ALbert Suerbeer sai lõpuks Riiga asuda ning ühendas Riia piiskopi ja peapiiskopi ametid. Alates 1255. aastast on tegemist Riia peapiiskopkonnaga. Valitsemine: Riia peapiiskop resideeris Riias või selle lähedal olevates linnades ja linnustes (Üksküla/Koknes). Stifti
annaabi.ee 
