Õigusteaduses tähendab volitamine ehk delegeerimine üldiselt ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa kas alatist või ühekordset üleandmist teisele organile: ¤ generaaldelegatsioon e üldvolitus (kogu- või osapädevus alatiselt); ¤ spetsiaaldelegatsioon e erivolitus (see pädevus/ülesanne selleks juhuks). Määruseandmist teostatakse: Intra legem määrustega on eksekutiivorganid volitatud rakendama kehtivat seadust. Sellised määrused ei tohi luua ühtki normi, mis ei oleks subsumeeritav mõnele rakendatava seaduse normile. Contra legem määrused ei pea olema kooskõlas mitte iga seadusega, vaid võivad antud seaduse alusel reguleerida midagi teisiti, kui varem vastu võetud seaduses sätestatud alused. Seega võivad need käia seadusandja varasema tahte vastu, kuid peavad olema kooskõlas nüüdse tahtega. Praeter legem määrusi antakse küsimuste lahendamiseks, mis ei ole varem reguleeritud ühegi seadusega
pädevusest mõnele teisele organile kestvaks teostamiseks. Spetsiaaldelegatsiooni all mõistetakse sellist, milles sätestatakse konkreetne üksik tegu, mille korraldamiseks (täitmiseks) ta antakse. Määruseandmisõigust teostatakse intra legem, contra legem ning praeter legem korras. Intra legem määrused on sellised, millega eksekutiivorganid on volitatud rakendama kehtivat seadust. Sellised määrused ei tohi luua ühtegi normi, mis ei oleks subsumeeritav mõnele rakendatava seaduse normile. Contra legem määrused on sellised, mis ei pea olema kooskõlas mitte iga seadusega, vaid võivad antud seaduse alusel reguleerida midagi teisiti, kui varem vastu võetud seadustes sätestatud alused (määruse konkurents mõnede seadustega vastava seaduse alusel). Seega - osundatud määrused võivad olla seaduseandja varasema tahte vastu, kuid peavad olema kooskõlas nüüdse tahtega.
ja teeb lõppjärelduse õigusliku tagajärje rakendumise suhtes. Täielikku õigusnormi aluseks võttes nähtub, et kui faktiline koosseis (T) kajastub konkreetsetes elulistes asjaoludes (S), siis kehtib S suhtes õiguslik tagajärg (R). Subsumeerimisel peab kontrollima, kas S on üks T juhustest. Formaliseeritud kujul võib selle protsessi skeemina esitada järgnevalt: (T iga juhuse osas kehtib R) S=T (S on samane T-ga) (S osas kehtib R) Tegelikkuses võib aga T olla raskesti subsumeeritav (kui T on ebamäärane, mitmetähenduslik vms põhjus). Seega on sageli vajalik mitme subsumeerimise läbiviimine paralleelselt. Positiivne otsustus osutub sellisel juhul võimalikuks kahte või enamat juriidilisse pidamiskorda kuuluvat normi silmas pidades. Sellist juhtumit võib käsitleda ühe otsustuse transformatsiooni võimaliku liigina. 2) Otsustuse tegemisel eeldatakse ainult ühe õiguslikku pidamiskorda kuuluva normi
tunnistajaid ning KrMS § 318 lg 3 p 1 alusel on piiratud tema õigus maakohtu otsust apelleerida. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2009 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-09, p 9 ja 24. oktoobri 2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 14). Taoline karistuse vähendamine ei ole subsumeeritav KarS §-s 56 sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtete ega KarS §-s 57 ettenähtud karistust kergendavate asjaolude alla, vaid tuleneb eelpool kirjeldatud menetlusökonoomilistest kaalutlustest, mille kohaselt lihtsustatakse süüdistatava nõusolekul teatud juhtudel kriminaalasjade lahendamist. 10. Karistusõiguse terviklikkusest lähtuvalt kohaldatakse KarS § 69 sätteid just KarS § 56 lg 1 alusel mõistetud, mitte KrMS §
annaabi.ee 
