meditsiinikooli Pariisis positivismi tipphetkel 1860-ndal aastal. (Ginneken 1992) Aastatel 1860-1880 rändas ta noore mehena ringi Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Oma reiside ajal tegi ta märkmeid ja kirjutas raamatuid arheoloogiast ja antropoloogiast. Kogutud mõtete põhjal formuleerusid tema teooriad, mida hiljem saatis suur edu.(Vikipeedia) Le Bon kuulus koos selliste autoritega nagu G: Tarde ja W: Wundt psühhologismi Koolkonda Euroopa sotsioloogias. Psühhologism on subjektiividealistlik lähenemisviis, mis püüab ühiskonda, eriti vaimse elu nähtusi tuletada psüühika seaduspärasustest (ENE). Üks tema esimestest teostest ,,La Vie" (,,Elu") 1872a oli raamat inimpsühholoogiast, mis näitas, et Le Bon oli hästi tuttav viimaste avastustega psühholoogiast. Ta jälgis ja tõstatas tihti uusi lähenemisviise ja teaduslikke uuendusi ning pidas ennast sellel alal pioneeriks. Mistõttu peeti teda tihti edevaks meheks. Samuti oli tal tulihingelise naistemehe kuulsus.1890 aastate
aga tema ajaloolist tähendust: just skepsis on olnud hiljem teguriks filosoofilise mõtlemise edasiarendamisel, uue ning täpsema ja ajakohasema mõtlemisviisi ja tunnetusmeetodide otsimisel, võrreldes iga tardumuse ja dogmatismi vastu. Ei seostu ta maailmavaatelise pessimismi ja eetilitismi vastu. Ei seostu ta maailmavaatelise pessimismi ja eetilise relativismiga, kuid siiski on ta alati positiivseks lähiseks kriitikale. Tuntuim modernse skeptitsismi esindaja oli David Hume. Tema subjektiividealistlik skepsis pani kahtluse alla kogu objektiivse maailma olemasolu. 20. sajandi analüütilised filosoofid käsitlesid kogemuse eripärasid, mille abil Hume seletas meie usku objektidesse, mina´desse ja põhjustesse, pigem tunnustena, mis toovad veendumuste pealispinna alt välja selle, mida need tegelikult sisaldavad. On oletatud, et tegelikult huvitasid Hume´i märksa enam konkreetsed, praktilised teemad kui teoreetiline filosoofia; pigem kõlblus, poliitika ja psühholoogia kui tunnetusteooria
vabadusele, loomingule. Väärtustatakse allumist pimedale saatusele. Esindajateks näiteks Hegel, Leibniz. Voluntaristlik positsioon peab eetiliseks allumist tahtele, jagunedes kaheks eraldi suunaks: Objektiividealistlik voluntarism – Tuleks loobuda individuaalsest elutahtest ja lahustada individuaalne kosmilises maailmatahtes. Instinktiivse iseloomuga tahe on primaarne, teadvuslik tahe sekundaarne. Esindajateks Schopenhauer, Hartmann. Subjektiividealistlik voluntarism – Tuleks alluda vabale individuaalsele tahtele, juhinduda „mina“ järgi. Esindajateks Nietzsche, Stirner. 12) Eetiline relativism on moraalifilosoofiline seisukoht, mille kohaselt inimese põhitõed ja väärtushinnangud on sõltelised ajaloost ja kultuurist. 15 Pooltargumendid:
pidurdajateks ning ressursside hävitajateks. Erinevalt Marshallist, kiidab Clark valitsust, kes kaitseb ühiskonda monopolide eest. Monopolideks peab aga Clark ainult neid ettevõtteid, millel pole konkurente. 40. Ameerika institutsionalism. 19. sajandi lõpp ja 20 sajandi algus, eriti Ameerika Ühendriikides Institutsionalism kritiseeris varasemate koolkondade paljusid seisukohti, toetudes mitmetele majandusteaduse vooludele ning filosoofias eriti pragmatismile. Pragmatism on subjektiividealistlik õpetus, mille järgi tõe kriteerium on tegevuse edukus. Pragmaatiline tähendab ainult praktilist tulemust silmas pidav. Majanduselu peamine eesmärk ja sisu on majandava subjekti e institutsiooni kasusaamine. Eitatakse objektiivsete majandusseaduste olemasolu ning peetakse ühiskonna arenemise aluseks institutsioone (majandava subjekti tegevuse psühholoogilisi motiive, instinkte, kogemusi, traditsioone).
annaabi.ee 
