sidemeid tsaariõukonnaga Balti erikorra kindlustamiseks. Vastavalt baltisaksluse klassikoosseisule jäi baltisaksa kultuur eesti ja läti rahvahulkadest paljus isoleerituks ning oli sageli suunatud seisusliku korra ja ajalooliste privileegide konserveerimisele. Alates privileegide kärpimisest 1860. aastail hakkasid baltisakslased tuge otsima Saksamaalt. Eriti alates aastast 1916 taotlesid nende organisatsioonid Eduard von Dellingshauseni, Heinrich von Stryki, Adolf Pilar von Pilchau jt. juhtimisel poliitilist liitumist Saksamaaga (Balti Hertsogiriik). Kui see nurjus, hakati propageerima revansismi, Läti baltisakslaste seas levisid natsionaalsotsialistlikud meeleolud, mis Eesti baltisakslaskonnast suurt kandepinda ei saavutanud. 1930. aastate lõpul suunas Volksnationale Vereinigung, mis oli tegelikult NSDAP poollegaalne Eesti osakond, enam kui 150 baltisakslaste organisatsiooni tegevust.
põhiosa rajajaks peetakse A. G. von Nolckenit. Pargiaasad vahelduvad puudesaludega, kuhu on istutatud omavahel kontraste moodustavaid puudegruppe. Iga aasa äär on kujundatud eri liiki puudegruppidega. Park on liigirikas, seal kasvab 57 taksonit puid ja põõsaid. Põhipuuliigid on tamm, pärn ja kuusk. Koht kultuuris: 15. sajandi teisel poolel hakkasid Tartu piiskopkonna vasallid oma mõisapõlde laiendama. Hakkasid kujunema ka uued mõisad. Andmed mõisa kujunemise kohta pärinevad L. Stryki mõisaajaloo alasest teatmeteosest, mille järgi koosnes Mooste vanasti kahest mõisast Moisekatsist (Moisekatzist) ja Kaugositzist (Kauksi). Moisekatsi oli küla Kirumpä lossi maa- alal, mille Poola kuningas Stephan Bathory Võnnu (Cesise) maakohtunikule Wilhelm Sturzile andis. See jäi Wilhelm Sturzi poja Caspari kätte Rootsi võimu kehtestamiseni 1625.a. Sturzide mõisavaldust kinnitab ka 1638.a maarevisjon. Mõisal oli mõisapõlde 2 ja talupõlde 6 adramaad
riigimõisaks ning suurema osa (Suure-Kõpu) kinkis kapten Fjudor Usakovi lesele Katariina Usakovale. 1804. Aastal ostis mõisa 120000 rubla eest Paul Ludwig von Lövenstern. Samal aastal läks Suure-Kõpu edasi Franz George von Oettingeni omandusse. Ta pidi selle aga 1805. aastal võlade katteks õemehele Bernhard Heineich von Strykile loovutama. 1822. Aastal kirjutati Suure-Kõpu eelmise omaniku poja Aleander Georg Gottlib von Stryki nimele. Tema oli mõisa elu isa asemel juhtinud juba 1806. aastast, sest Strykidele kuulusid peale Suure-Kõpu veel Ridala, Tihemetsa, Kärsu ja Taagepera mõis. Kui Alexander Georg Gottlieb von Stryk 1836. aastal teist korda abiellus, asus ta ehitama uut peahoonet. Abikaasa Ameline Helena aga suri juba 1843. aastal. Lesk sattus masendusse ning häärberi ehitus jäi soiku. 1903. aastal pärandus mõis Alfred Georg Alexander von Strykile. Ta abielus 1905. Aastal
detsembril 1814 (oli seega 22-aastane). See daam pärines Eestimaalt. Helene (teda kutsuti Nellyks) kinkis oma abikaasale 3 tütart ja ühe poja. Helene suri pärast õnnetut abielu 15. detsembril 1843 29-aastasena. Pärast selle õitsva daami surma langes Alexander-Georg-Gottlieb kurvameelsusesse, tal tekkis elutüdimus. Tugev keha oli murdunud. Ta suri 14. oktoobril 1845 Viljandi mõisas ja maeti tema soovi kohaselt teise naise kõrvale Kõpu kirikuaeda. Alexander-Georg- Gottlieb von Stryki alustatud uue elumaja ehitamine ei jõudnud lõpule tema eluajal. Ta oli mõelnud, et tema noor abikaasa Helene peab seal pärast tema surma oma lesepõlve. Uus maja valmis alles 1847. aastal. See ongi tänaseni säilinud mõisahoone (nüüdne koolimaja) kaunis Kõpu pargis. Alexander-Otto ostis 25. augustil 1865 kihelkonnakohtunik Wilhelm von Wahli käest Sürgavere mõisast juurde kogu Metsküla. Selle maa väärtus oli 211 taalrit ehk 28 716 rubla
annaabi.ee 
