(soolatüükad). RNA- viirused- 1)gripiviirused, 2)paragripiviirused,3) enteroviirused ja rinoviirused,4) leetriviirus,5) mumpsiviirus, 6) marutõveviirus,7) suu ja sõrataudi viirus. Viiruse kapsiid- viiruse genoomi ümbritsev tihe ja tugev kapsel koosneb kindlast arvust valkudest, mis on omavahel seotud füüsikaliste ja keemiliste sidemetega. Viiruse ümbris- pärineb reeglina peremeesraku membraanist, mille viirus rakust lahkudes kaasa võtab, ümbrisesse lülitab viiru oma struktuurvalke. Lüütiline viirusnakkus- viirusosakesed aktiveeruvad ja väljuvad peremeesrakust, peremeesrakk hävib. Lüsogeenne viirusnakkus- peremeesraku kromosoomiga seostunud genoom ei avaldu koheselt. Bakteriraku elutegevus jätkub ja viiruse genoom säilib. Krooniline viirusnakkus- viiruse paljunemine toimub suhteliselt aeglaselt, ei kahjusta oluliselt bakteriraku tegevust. Viirus vabaneb nakatunud rakkudest ilma rakku surmamata. Paljude põlvkondade jooksul nt. HIV, hepatiit.
Oogoonid ning anteriidid on vetikate sugulise paljunemise organid. Viljastumisel ühinevad spermatosoid ja munarakk. Selle tulemusena moodustub sügoot. Viirused Viirus koosneb valgust ja nukleiinhappest. Viirused sisaldavad ainult üht tüüpi nukleiinhapet (kas DNA või RNA). Nukleiinhappemolekul võib olla rõngasjas, lineaarne või fragmentaarne ja struktuurilt üksik- või kaksikahel. Nukleiinhapet ümbritseb kas lihtsam või keerukam kapsiid. See sisaldab lipiide ja struktuurvalke. Nakatumise esimest staadiumit, kus viirus end nö rakus "sisse seab" ja oluliselt viimase normaalset talitlust ei mõjuta, nimetatakse lüsogeenseks faasiks. See võib sõltuvalt tingimustest ja viirusest kesta mõnest minutist paljude aastateni. Nakatumise teine staadium kannab nime lüütiline faas, mille käigus raku normaalne elutegevus katkestatakse, ning kujundatakse ümber uute viirusosakeste tootmiseks. Uued virionid väljuvad rakust (sellega võib kaasneda
paljunemist. 3) Struktuurgeenid, mis kindlustavad viirusosakese moodustumise. Viirusosakeste struktuurvalgud ümbritsevad viiruse genoomi tiheda ja tugeva kaitsva kapslina. Seda kapslit nimetatakse kapsiidiks. Viirusosakeste kapsiid on jäik, kompaktne ja kindla ülesehitusega struktuur. Mõnedel viirustel on kapsiid kaetud ümbrisega. Viirusosakese ümbris pärineb reeglina peremeesraku rakumembraanist, mille viirus rakust lahkudes kaasa võtab. Ümbrise koostisse lülitab viirus osa oma struktuurvalke. Viirusosakeste kapsiidil ja ümbrisel on kaks funktsiooni. Esiteks kaitsevad need viiruse genoomi väljaspool rakku keskkonna mõjutuste eest ja aitab kaasa viiruse genoomi ülekandumisele ühest rakust teise. Viiruste paljunemine Väljaspool rakku on viirusosakesed ümbritsetud jäiga kapsiidiga ning neil puudub paljunemiseks vajalik ainevahetus väliskeskkonnaga. Seetõttu ei saa viirused kasvada suuremaks ja paljuneda jagunemise teel. Viiruste paljunemine toimub elusates rakkudes ning
2. Kapsiid viiruse genoom on tihedalt pakitud viirusvalkudest koosnevasse kapsiidi. Kapsiid on jäik, kompaktne ja kindla ehitusega. Kapsiid koosneb kindlast arvust valkudest, mis on omavahel seotud füüsikaliste ja keemiliste sidemetega. 3. Membraane ümbris koosneb lipiididest ja valkudest. Mõnedel viirustel ümbritseb kapsiidi. Ümbris pärineb peremeesraku rakumembraanist, mille viirus rakust lahkudes kaasa võtab. Ümbrise koostises on ka osa viiruse struktuurvalke, mille abil seonduvad viirusosakesed raku pinnal olevate retseptoritega. Kapsiidi ja ümbrise ülesanded: 1. kaitsta viiruse genoomi väljaspool rakku keskkonnamõjude eest. 2. aidata viiruse genoomil kanduda üle ühest rakust teise. Viiruste seltsid 1. DNA-viirused nt. herpes. Suurim ja mitmekesiseim viiruste rühm. Sisaldavad kapsiidis DNA molekuli. Peremeesorganismi rakku siseneb viirus tervikuna või ainult tema DNA. DNA koostise järgi jagunevad: 1. üksikahelaline DNA-viirus 2
§ Genoomi katab valkudest struktuur nn. kapsiid. See on jäik, kindla ehitusega struktuur. Lihtsamate viiruste ehitus sellega piirdubki. Sellised on näiteks adenoviirused ja papilloomiviirused. § Kapsiid võib mõnedel viirustel olla kaetud lipiididest ja valkudest koosneva ümbrisega. Sellised on näiteks HIV-viirus, gripiviirus ja herpesviirus. Ümbris koosneb lipiidisest ja valkudest, pärineb reeglina peremeesraku rakumembraanist ja viirus lülitab sinna ka oma struktuurvalke. Kapsiid ja ümbris kaitsevad genoomi ning aitavad viirusosakesel peremeesrakule kinnituda. 1 v Viiruste paljunemine Kõigepealt peab viirusosake seonduma raku pinnale ja seejärel sisenema rakku. Ümbris läheb rakumembraani koostisee ja rakku läheb kapsiid koos genoomiga. Rakus viiruse genoom vabaneb kapsiidist ja paljuneb. Tavaliselt toimub see raku tuumas. Kui genoom on paljunenud, moodustub ümber kapsiid ja
- VP4 on partikli väliskihi valk, üks rotaviiruse peamisi antigeene. Funktsionaalselt on VP4 hemoglutiniin ja rotaviiruse antiretseptor. Virioni valgud VP5* ja VP8* on VP4 lõikamisproduktid (lõikamist teostavad raku trüpsiin-tüüpi proteaasid). Nagu ka reoviirustel, on ka rotaviirustel kapsiidi valgu proteolüüs oluline virionide rakkudesse sisenemiseks (kuid mitte rakkudele seondumiseks); - VP6 on rotaviiruste virionide üks peamisi struktuurvalke, interageerub VP4 ja VP7 valkudega ning VP2 "core" valguga. VP6 on vajalik transkriptaasi aktiivsuseks (pole teada kas VP6 omab ise ensümaatilist aktiivsust või ainult hoiab funktsionaalset transkriptaasi koos); - VP7 on virioni väliskihi glükoproteiin. Tänu VP7 N-terminaalsele membraan-seondumise signaalile (50 ah jääki) toimub selle valgu süntees ER membraanidel, mistõttu toimub VP7
Ehitus: nukleiinhape (DNA või RNA), kas 1 või mitu molekuli (erinevas struktuuris), valguline kate (kapsiid), osadel viirustel on ka täiendav ümbris, milles on valgud, lipiidid, süsivesikud, ensüümid (superkapsiid) ja ankurmolekul kompleks. Saab eristada kolme geenide rühma: 1. Geenid, mis mõjutavad nakatunud peremeesrakus toimuvaid protsesse, 2. Geenid, mis kordistavad viiruse pärilikku materjali. 3. Geenid, mis teevad viiruse struktuurvalke. Inimene ja viirus. 1.) Nakatumisviisid A.) piisknakkus gripp B.) sastunud toidu ja joogiga- kollatõve teatud vormid. 3.) siirutajate vahendusel, puugid- entsefaliit, marutaudis loomad. 4.) biovedelikega HIV, hepatiidi vormid. 5.) kontaktnakkus- otsesed kokkupuuted viirushaiustega- tuulerõuged, rõuged, 6.) emalt lootele- punetised, tsütomegaloviirus. Haigustekitajad kahjustavad: Nahka- papilloom, tuulerõuged; KNS- entsefalliit, marutaud;
lihasdüstroofiat). DMD geen on 2,5 miljoni nukleotiidi pikkune ja sisaldab 78 intronit. Arvatakse, et mõned intronid võivad sisaldada regulatoorseid alasid, mis mõjutavad geenide avaldumist. Alternatiivse splaissingu tagajärjel (splaissingu tulemusena võidakse välja lõigata ka osa eksoneid) võib saada erinevate funktsioonidega valke. Intronite kõrvaldamine splaissingu teel Selleks, et splaissitud mRNA kodeeriks funktsionaalset valku, peab splaissingu protsess toimuma väga täpselt. Struktuurvalke kodeerivates, rakutuumas asuvates geenides paiknevate intronite otstes on lühikesed konserveerunud alad. 100%-liselt on konserveerunud dinukleotiidid GT intronist 5´ suunda jääva eksoni kõrval ja AG intronist 3´ suunda jääva eksoni kõrval. Nendest intronisse sissepoole jäävad vähemkonserveerunud alad. Üks neist on TACTAAC element, mis jääb introni 3´ splaissingu saidist 30 nukleotiidi ülepoole. Ekson-intron ühendusalade järjestus tRNA-de geenides ning struktuurgeenide puhul
lihasdüstroofiat). DMD geen on 2,5 miljoni nukleotiidi pikkune ja sisaldab 78 intronit. Arvatakse, et mõned intronid võivad sisaldada regulatoorseid alasid, mis mõjutavad geenide avaldumist. Alternatiivse splaissingu tagajärjel (splaissingu tulemusena võidakse välja lõigata ka osa eksoneid) võib saada erinevate funktsioonidega valke. Intronite kõrvaldamine splaissingu teel Selleks, et splaissitud mRNA kodeeriks funktsionaalset valku, peab splaissingu protsess toimuma väga täpselt. Struktuurvalke kodeerivates, rakutuumas asuvates geenides paiknevate intronite otstes on lühikesed konserveerunud alad. 100%-liselt on konserveerunud dinukleotiidid GT intronist 5´ suunda jääva eksoni kõrval ja AG intronist 3´ suunda jääva eksoni kõrval. Nendest intronisse sissepoole jäävad vähemkonserveerunud alad. Üks neist on TACTAAC element, mis jääb introni 3´ splaissingu saidist 30 nukleotiidi ülepoole. Ekson-intron ühendusalade järjestus tRNA-de geenides ning struktuurgeenide puhul
annaabi.ee 
