1) Genoom geenide kogumik, mis moodustub kas DNA või RNA molekulis. Koosneb vähemalt kolmest geenist, mis on vajalikud viiruse paljunemiseks. 1. Struktuurigeen selle alusel moodustatakse struktuurivalke, et keskkonnas eksisteerida 2. Replikatsioonigeen genoomi paljunemiseks 3. Regulatsioonigeen sunnib peremeesrakku viiruse heaks talitlema. 2) Kapsiid moodustub struktuurivalkudest, mis ümbritseb genoomi ja aitab viirusel keskkonnas eksisteerida, ka annab viirusele püsiva kuju. Kapsiid sisaldab valgulisi ankurmolekule, mis aitavad viirusel kinnituda peremeesraku membraanile. 3) Ümbris ei esine kõigil viirusosakestel. Moodustub viiruse väljumisel peremeesrakust, haarates kaasa osa peremeesraku membraanist. Väliskeskkonnas on viirus inaktiivne ja talitlema (ehk paljunema) hakkab peremeesrakku sisenedes. Paljunemine (ehk talitlemine) Toimub kahes etapis:
1) Genoom geenide kogumik, mis moodustub kas DNA või RNA molekulis. Koosneb vähemalt kolmest geenist, mis on vajalikud viiruse paljunemiseks. a. Struktuurigeen selle alusel moodustatakse struktuurivalke, et keskkonnas eksisteerida b. Replikatsioonigeen genoomi paljunemiseks c. Regulatsioonigeen sunnib peremeesrakku viiruse heaks talitlema. 2) Kapsiid moodustub struktuurivalkudest, mis ümbritseb genoomi ja aitab viirusel keskkonnas eksisteerida, ka annab viirusele püsiva kuju. Kapsiid sisaldab valgulisi ankurmolekule, mis aitavad viirusel kinnituda peremeesraku membraanile. 3) Ümbris ei esine kõigil viirusosakestel. Moodustub viiruse väljumisel peremeesrakust, haarates kaasa osa peremeesraku membraanist. Väliskeskkonnas on viirus inaktiivne ja talitlema (ehk paljunema) hakkab peremeesrakku sisenedes.
1) Genoom geenide kogumik, mis moodustub kas DNA või RNA molekulis. Koosneb vähemalt kolmest geenist, mis on vajalikud viiruse paljunemiseks. a. Struktuurigeen selle alusel moodustatakse struktuurivalke, et keskkonnas eksisteerida b. Replikatsioonigeen genoomi paljunemiseks c. Regulatsioonigeen sunnib peremeesrakku viiruse heaks talitlema. 2) Kapsiid moodustub struktuurivalkudest, mis ümbritseb genoomi ja aitab viirusel keskkonnas eksisteerida, ka annab viirusele püsiva kuju. Kapsiid sisaldab valgulisi ankurmolekule, mis aitavad viirusel kinnituda peremeesraku membraanile. 3) Ümbris ei esine kõigil viirusosakestel. Moodustub viiruse väljumisel peremeesrakust, haarates kaasa osa peremeesraku membraanist. Väliskeskkonnas on viirus inaktiivne ja talitlema (ehk paljunema) hakkab peremeesrakku sisenedes.
Regulatoorgeenid- korraldavad ümber peremeesraku ainevahetuse, see tagab uute viirusosakeste moodustumise Kapsiid- valkudest, ümbritseb genoomi, antiretseptorid- tunnevad ära peremeesorganismi, peremeesraku, kinnituvad peremeesraku retseptorvalkudele. (peremeesrake järgi bakteriviirused, loomaviirused nt. puukentsefaliit, taimeviirused (puuduvad apsiidis retseptorvalgud) ei tunne peremeesrakku, vigastuste kaudu taime (Ümbris)- koosneb struktuurivalkudest, peremeesraku membraani osakestest, keerulisematel viirustel (HIV) Sellisena väljaspool elusrakku, nakatumisvõimeline (viirusosake e viroon) Lüütiline ja lüsogeenne tsükkel I nakatumine, kinnitub rakule (1. Kas hävitatakse rakk koos viirusega või 2. Läheb tüüpiliselt koos apsiidiga peremeesrakku II Süstib oma DNA rakku Lüütiline III algab viiruse DNA replikatsioon IV DNAd on replikateeritud, pead ja sabad sünteesitud, rakk töötab viiruse heaks
viirused (nt HI, B-hepatiit) ja sarnased nakkuslikud geneetilised elemendid (satelliitviirused, viroidid, prionid). (Mäekask) Viiruse ehitus koosneb kolmest osast: genoom, kapsiid ja ümbris. Genoomis säilitavad nukleiinhapped pärilikku informatsiooni. Genoom koosneb replikatsioonigeenidest, struktuurigeenidest ja regulatsioonigeenidest. Need on vajalikud viiruse paljunemiseks. Kapsiid, mis koosneb viirusosakeste struktuurivalkudest, kaitseb genoomi. Mõnel viirusel on kapsiid kaetud ümbrisega, mis pärineb reeglina peremeesraku rakumembraanist, mille viirus lahkudes kaasa võtab. Viirus lülitab ümbrisesse ka oma struktuurivalke. (Alamäe jt 2000) 4 3. VIIRUSTE AVASTAMINE Viiruste olemus avastati 19. Sajandi teisel poolel, kui võeti kasutusele valgusmikroskoobid ja spetsiifilised värvid mikroorganismide indentifitseerimiseks. Kolm teadlast Adolf Mayer,