) peegeldanud Ellingtoni loomuse romantilist, sensuaalset ja impressionistlikku poolt. Helilooja ja arranzeerija Billy Strayhorn oli orkestrirepertuaari rikastanud selliste väljapaistvate paladega nagu "Lush Life", "Chelsea Bridge" ja "Take The A-Train", mis oli saanud Ellingtoni orkestri teemalooks. Orkestreerijana häälestas ta end nii peenelt Ellingtoni lainele, et isegi spetsialistidel oli tihti raske eristada, mida oli kirjutanud Ellington või Billy "Sweet Pea" Strayhorn. Kuid Strayhorni surm päästis Ellingtonis veel kord valla uued loomejõud. Kuuekümnendatel jättis ta aina sagedamini kirjutamise ja arranzeerimise Strayhorni hooleks. Nüüd, olles taas üksi, võttis ta selle uuesti käsile. Sündis mitu olulist uut tööd: plaadid Sacred Concert ja selle järel Second Sacred Concert, Duke Ellingtoni 70th Birthday Concert (valiti 1969 kõikjal maailmas aasta jazzplaadiks), Far East Suite (kus
) peegeldanud Ellingtoni loomuse romantilist, sensuaalset ja impressionistlikku poolt. Helilooja ja arranzeerija Billy Strayhorn oli orkestrirepertuaari rikastanud selliste paladega nagu "Lush Life", "Chelsea Bridge" ja "Take The A-Train", mis oli saanud Ellingtoni orkestri teemalooks. Orkestreerijana häälestas ta end nii peenelt Ellingtoni lainele, et isegi spetsialistidel oli tihti raske eristada, mida oli kirjutanud Ellington või Billy "Sweet Pea" Strayhorn. Kuid Strayhorni surm päästis Ellingtonis veel kord valla uued loomejõud. Kuuekümnendatel jättis ta aina sagedamini kirjutamise ja arranzeerimise Strayhorni hooleks. Nüüd, olles taas üksi, võttis ta selle uuesti käsile. Sündis mitu olulist uut tööd: plaadid Sacred Concert ja selle järel Second Sacred Concert, Duke Ellingtoni 70th Birthday Concert (valiti 1969 kõikjal maailmas aasta jazzplaadiks), Far East Suite.
,,Chelsea Bridge" ja ,,Take the A-Train", mis oli saanud Ellingtoni orkestri teemalooks. Kuid Stayhrorni surm päästis Ellingtonis veel kord valla uued loomejõud. Sündisid mitu uut olulist tööd: plaadid Sacred Concert ja selle järel Second Sacred Concert, Duke Ellingtoni 70th Birthday Concert (valiti kõikjal maailmas 1969.aasta dzässplaadiks), Far East Suite ja kõige krooniks New Orleans Suite, millest sai 1970. a plaat. Dzäss-spetisalistid on öelnud, et Strayhorni surma järgsetesse aastatesse langeb Duke Ellingtoni poole sajandi elutöö üks viljakamaid perioode seda nii kompositisoonide kui ka Ellingtoni orkestri arvukate kontsertide ja turneede poolest. 1970. a läks Duke Ellington pikimale turneele, mida ükski dzässorkester eales on ette võtnud: läbiti Nõukogude Liit, Euroopa, Ladina-Ameerika kõik see ilma vaheaegadeta, kolme kuu jooksul. 1969. aastal muutusid Berliini Jazzipäevad suureks Ellingtoni 70. juubeli
M. Kiiver enam ei mäleta. Orkestri juhina tegutsenud inseneriharidusega M. Kiiverilt on pärit ka andmed repertuaari kohta: Take the “A” Trane, In the Mood, Jazz me Blues, 12-th Street Rag, Things are not What They Used to Be, Royal Garden Blues jt. See on tüüpiline tolle aja parimate svingorkestrite repertuaar, tuntumad on G. Milleri orkestri tunnuslooks kujunenud J. Garlandi “In the Mood” ja B. Strayhorni “Take the “A” Train”, 307 Märkimisväärne on ka tema pedagoogiline tegevus Montreali McGilli ülikoolis, Ottawa ülikoolis, Toronto konservatooriumis ja Humber-kolledžis. Hulk tema õpilasi (Luc Beaugrand, James Gelfand, Steve Holt, Dave Restivo) on saavutanud tuntuse Kanada džässielus. 308 Kanada muusikateadlane ja produtsent, Kanada Entsüklopeedia (internetiversiooni) tsiteeritud artikli autor. 309
annaabi.ee 
