tabulaate ja rugoose, mis moodustasid ka rifilaadseid kivimkehi. Tüüpilised loomarühmad olid käsijalgsed (brahhiopoodid), ostrakoodid ja meriliiliad. Trilobiite, peajalgseid ja sammalloomi oli vähem kui Ordoviitsiumis. Silurile eriti iseloomulikud olid magestunud laguune asustanud ürgvähid eurüpteriidid ja süvameresetteis leiduvad graptoliidid. Graptoliite ning mikrokivistisi konodonte ja kitiniikuid kasutatakse Siluri kivimite stratigraafilisel liigestamisel juhtkivististena. Siluri taimestiku moodustasid peamiselt merevetikad, taimede üleminek maismaale oli väga vaevaline. Esimesed algelised soontaimed on leitud Hilis-Silurist. Selgroogseist elas rohkesti algelisi kalalaadseid lõuatuid ja kõhrkalu. Meriliiliad on pähikust ehk napast (joonis) ja sellest ülepoole ülatuvatest käsihaarmetest koosneva lehvikutaolise kehaga okasnahksed. Osadel on ka vars (joonis), millega meriliilia
tabulaate ja rugoose, mis moodustasid ka rifilaadseid kivimkehi. Tüüpilised loomarühmad olid käsijalgsed (brahhiopoodid), ostrakoodid ja meriliiliad. Trilobiite, peajalgseid ja sammalloomi oli vähem kui Ordoviitsiumis. Silurile eriti iseloomulikud olid magestunud laguune asustanud ürgvähid eurüpteriidid ja süvameresetteis leiduvad graptoliidid. Graptoliite ning mikrokivistisi konodonte ja kitiniikuid kasutatakse Siluri kivimite stratigraafilisel liigestamisel juhtkivististena. Siluri taimestiku moodustasid peamiselt merevetikad, taimede üleminek maismaale oli väga vaevaline. Esimesed algelised soontaimed on leitud Hilis-Silurist. Selgroogseist elas rohkesti algelisi kalalaadseid lõuatuid ja kõhrkalu (http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/silur.html). Maavarade poolest oli siluri ajastu suhteliselt vaene. Kujunes ehitusmaterjale (lubjakivi, dolomitiiti, tuffi), vase-ja rauamaardlaid, naftat ja kivisoola
Eesti aluspõhi on kergelt kaldu lõuna suunas, mida lõuna poole seda madalamks muutuvad kivimikihid. Selgelt näeme vaid Põhja-Eesti astangut. Üldiselt on Eesti aluspõhja reljeef ja selle kõrgusvahed väga sarnased nüüdisreljeefiga. Kvaternaari ladestu (pinnakate) kujunenud viimase 1,5-2 milj. aasta jooksul. Kvaternaari ajastu jaguneb holotseeni (jäävaheaeg) ja pleistotseeni (jääaeg) ajastikeks. Stratigraafilisel liigestamisel pole esikohal loomastiku ja taimestiku arenemisel põhinev vaid paleoklimaatiline s. o jääaegade ja jäävaheaegade vaheldumine. Tekib probleem, et jääaegade hulk on ebaselge (mida lugeda jäävaheajaks?). On teooriad, et me elame praegu jäävaheajas või jääaja lõpus (poolused on ju jäätunud). Jääaegadega on toodud erinevaid setteid, mida nimetadakse Kvaternaari seteteks. Kvaternaari ladestu on väga ebaütlase paksusega
Pleistotseen (nn jääaeg) Kvaternaari setete seas valdavad Pleistotseeni ehk jääaja setted. Eestis on säilinud setteid kolmest viimasest Pleistotseeni jäätumisest ja nendevahelistest soojaperioodidest (jäävaheaegadest). Holotseeni (pärastjääaja) setted katavad Pleistotseeni setteid katkendlikult ja õhukese kihina. Kvaternaari lühikese kestuse ja ebasoodsate loomastiku ja taimestiku mattumise ning säilimise tingimuste tõttu ei ole tema stratigraafilisel liigestamisel esikohal mitte loomastiku ja taimestiku arengu jälgimisel põhinev biostratigraafiline, vaid paleoklimaatiline printsiip, so jääaegade ja jäävaheaegade vaheldumine (joonis 2). Holotseeni ja Pleistotseeni piiriks on vastavalt Rahvusvahelise Kvaternaariajastu Liidu otsusele aeg 10 000 radiosüsiniku aastat tagasi, kui Põhja-Euroopas algas jääajajärgse kliima oluline paranemine ning organogeensete järvesetete kuhjumine ja soode areng.
annaabi.ee 
