reklaamid, kuna nad kutsuvad ostma nii kahjulikke (nt. alkohol) kui ka tarbetuid asju kasu saamise eesmärgil. Teiseks võib mainida ka kollast kirjandust, mis müüb sageli teiste alandamise ja mahategemise arvelt. Võiks isegi öelda, et nad teatud mõttes juskui müüvad teiste, peamiselt kuulsuste elusid. Pahatihti jõuab kasum nendeni läbi mõne teise inimese vaimse kannatuse. Usun, et pole väärt teiste või enda printsiipide peal tallata, hoides stoiliselt silmapiiril vaid üht eesmärki. Kui teistega arvestada ning endast lugu pidada, võib küll teekond raskemaks kujuneda, kuid vaid läbi konaruste oskabki inimene õppida. Seetõttu tuleks püüelda mis tahes tulemuse suunas moraalselt õigete vahendite abil.
sellist, mida tavaliste arusaamade kohaselt peetakse õnnetuseks), on suuteline mitte kaotama enesevalitsemist ning jääma häirimatuks. Stoikud ütlesid: tark on apathos. See ei tähenda mitte apaatsust selle sõna tänapäevases tähenduses, vaid võimet taluda kõiki võimalikke saatusepöördeid ilma afekteerivate läbielamisteta. Me kasutame tänapäevalgi sellise inimese kohta väljendit “ta talub saatuse lööke stoiliselt”. Selle väljendi algne tähendus on “stoikule kohaselt”. Kuid “apaatia” on üksnes õnnelikkuse negatiivne iseloomustus, st selle määratlusega üteldakse, mida õnnelikul inimesel ei ole – tal ei ole afekte. Positiivse määratluse järgi seisneb õnnelikkus selles, et saavutatakse enda poolt seatud eesmärgid. Tark saavutab kõik endale seatud eesmärgid, sest ta seab endale üksnes selliseid eesmärke, mis on kindlasti saavutatavad
Asutava Kogu valimine (valimised toimusid ka rindel) ja kokkuastumine 1919. aasta aprillis. Sel kogul oli kaks peamist kohustust: vastu võtta põhiseadus ja maareformi seadus. Mõlema seadusega saadi hakkama, mis tähendas muuhulgas seda, et mehed nagu Osvald Kallaste jäid koos teiste mõisaomanikega tõepoolest oma suurmaavaldusest ilma. See ei tähendanud siiski veel kogu vara kaotust ja sõltus inimesest, kui stoiliselt keegi seda ,,röövimist" talus. Oli selge ju seegi, et ainus alternatiiv Eesti Vabariigile ja tema maareformile olnuks enamlaste võim; viimased oleks aga lisaks maadele võtnud ka elu. Lõuna-Eestis ründasid punaväed uuesti ja taas löödi nad tagasi. Mais hõivas Eesti armee Pihkva. Samal ajal hakkas kerkima uus ohupilv baltisaksa vabatahtlikest koosneva Landeswehri näol. Ametlikult pidi Landeswehr sõdima punastega, alludes Läti valitsusele,
«Olgu siis, asja juurde! Vaadake,» vastas Jehan julgelt, «ma vajan raha.» See jultunud seletus tõi ülemdiakoni näkku õpetliku ja isaliku ilme. «Teie teate, Jehan, et meie lään Tirechappe toob meile sisse, kui kaasa arvata kõik tulud ja üürid kahekümne ühest majast, ainult kolmkümmend üheksa naela üksteist sol'i ja kuus Pariisi teenarit. See on küll poolteist korda rohkem kui vennaste Paclet'de ajal, kuid seda pole palju.» «Ma vajan raha,» ütles Jehan stoiliselt. «Te teate, et vaimuliku kohtu otsuse järgi sõltuvad meie kakskümmend üks maja kui lään täielikult piiskopkonnast ja me saaksime sellest ennast lahti osta ainult sel viisil, et me auväärt piiskopile maksaksime kaks 261 marka kullatud hõbedas, kuus Pariisi naela tükk. Ent seda kaht marka pole ma veel kokku saanud. Te teate ka seda.» «Ma tean, et ma vajan raha,» ütles Jehan juba kolmat korda. «Mis te sellega teete?» See küsimus pani Jehani silmades lootusetulukese särama
annaabi.ee 
