m.a 65 m.a.j.), Epiktetos't (u 50130) ja Marcus Aurelius't (121180). Kõnekeeles on kasutusel sõna stoiline, mis tähendab - eluraskustes vankumatu, kindlameelne. Sellist eluviisi pidasidki vääriliseks filosoofid, kelle õpetus sai nimeks stoitsism. Nimetus ise on juhuslik ega peegelda õpetuse sisu. Nimelt kogunesid Zenoni mõttekaaslased Ateenas asuvas sammaskojas, mida nimetati Stoa'ks. Zenon esitas oma arutlusi sammaskojas edasi-tagasi kõndides. Varemalt olid Stoas kogunenud poeedid ning neid kutsuti tollal samuti stoikuteks, kuid nüüd omistati see nimi Zenoni mõttekaaslastele. Zenon jagas filosoofia loogikaks, füüsikaks ja eetikaks. Kõik kolm filosoofia osa loogika, füüsika ja eetika moodustasid ühtse terviku. Loogika tugevdab tervikut, hoiab seda koos, füüsika on õpetus loodusest, eetika õpetab, kuidas elada ja õnnelikuks saada. Stoitsism tekkis ajastul, mil filosoofia peamiseks ülesandeks ei olnud enam looduse
(tõestuseta, ebakriitiliselt tõeks peetav väide, kinnistunud ``tõde ``; religioonis kiriku õpetuslause, vääramatu tõena võetav seisukoht Võõrsõnastik 2005) Stoikud. Rajaja Zenon (336- 264 e.Kr) Kitionist Küprose lõunaosast. Algul kaupmees, Ateenas avastas enda jaoks filosoofia ja hakkas küünik Kratese õpilaseks. Külastas ka loenguid Akadeemias. Arendas välja oma filosoofilised ideed ja asus neid õpetama avalikus kohas kirjus sammaskäigus Stoas -> stoikud -> stoitsism. Õpetas 50 aastat tekitades põlgust oma teisitimõtlemise ja mittemugandumisega kui ka imetlust oma moraalse kindluse ja vähenõudliku eluviisi tõttu. Peripateetikutelt laenati teadmiste põhiraamistik ja loohiline argumentatsioon; küünikutelt veendumus, et vähenõudlikkus elus teeb filosoofi sõltumatuks ja skeptikutelt mõte, et filosoofia ei saa rajaneda mõistelistele spekulatsioonidele. Tähtis on aru saada, mis on tõeline hüve ja mis on kurjus.
uskumustelt. Kuid uue aja haritud maailmamõistmisele ei olnud enam kõlbeliselt vastuvõetav see viis, kuidas arhailised müüdid jumalaid esitasid. Müüdid omistasid tihti jumalatele ja kangelastele tegusid, mis hellenismiaja kultuurinivoolt paistsid kõlbeliselt vastuvõetamatutena. Seda maailmavaatelist konflikti püüti ületada müütide allegoorilise tõlgendamisega, mis pidi vastuvõetamatutele müüdiosadele andma tähenduse, mis oleks kultuuriliselt aktsepteeritav. Stoas tõlgendati üldse kõiki traditsioonilisi jumalaid ühe ühtse jumala väljendustena, Zeus-logos`e avaldustena. Teda omakorda mõisteti aga sisemise mõistuspärase jõuna, mis juhib maailma. Sellist jumala ja maailma vahekorra käsitlust, kus jumalat mõistetakse mitte välise, teispoolse, vaid maailmast lahutamatu algena, on hiljem hakatud nimetama panteismiks. Stoikute füüsika kõige iseloomulikumaks küljeks oli aga õpetus sellest, et maailma-protsess on oma kulgemises paratamatu
surma (hingeaatomid lendavad ka laiali). Surmahirm on alusetu. Atomistlik filosoofia vabastab in-se hirmust, tagab inimese hingerahu ataraxia (rahutusetus) tuleb surmahirmu ületamisest filosofeerimise kaudu. See on õnne eeldus. Vaja on ka mõõdukas elunautimine: liialdustest hoiduv filosoofiline jõudeelu (see ongi rohi õnne saavutamiseks). Stoitsismile pani aluse Zenon, kes oli Epikurose noorem kaasaegne. Sai oma nimetuse, sest Zenon õpetas Ateenas sammaskäigus (stoas). Zenoni lähtekohad mõnes mõttes vastandlikud Epikurosele, kuid tulemus suht sama. Jumalad on maailmas kõik ära määranud. Kogu maailm aon üks Zeusi poolt juhitud kosmopolis (maailmariik). Kõik toimub Zeusi tahte järgi. In-se hing on osa suurest makrokosmosest, mikrokosmos. Käib täiesti Zeusi poolt ettenähtud reeglite järgi ka hinges. Inimesel on mõttetu saatusele vastu hakata (nagunii ei saa) ja see on ka amoraalne (sest see on jumalst antud, seega hea)
annaabi.ee 
