Kõik esitatud palad on loonud prantsuse helilooja Georges Bizet ning tema loomingut lauldi prantsue keeles. ,,Carmen" esietendus aastal 1875. Prantsumaal. Bizet' ooper põhineb Prosper Merimee ligi 30 aastat varem kirjutatud ,,Carmeni" novellil. Prosper Merimee oli prantsuse kirjanik ja ajaloolane, kes elas aastatel 1803 kuni 1870. Ta pärines jõukast ja haritud perekonnast. Kirjandusmaailma sattus Merimee tänu oma sõbrale Stendhalile. Tema esimene raamat oli 1825. aastal ilmunud ,,Clara Gazuli teater", kus soovis jätta mulje, et on kõigest teose tõlkija. Päris tõlketööna on ta aga tutvustanud Prantusmaale vene kirjanduse suurkujusid Puskinit, Gogolit ja Turgenevit. Tema sulest on ilmunud veel ajaloolised romaanid ,,Zakerii" ning pärtliöö sündmusi kirjeldav ,,Charles IX valitsusaja kroonika" ja palju teisigi tuntuid teoseid.
elustiili kulusid. Balzac oli oma eluaja lõpul südamehaige ning põdes kopsupõletikku. Looming: “Eugénie Grandet” “Isa Goriot” “Liilia orus” „Kolmekümne-aastane naine“,„Stseenid Pariisi elust“ Prosper Mérimée (28. september 1803 Pariis – 23. september 1870 Cannes) oli prantsuse kirjanik, ajaloolane ja arheoloog. Kirjanduse juurde jõudis Mérimée pärast juuraõpinguid ja tänu sõber Stendhalile 1834 pidas ta muinsuskaitse peainspektori ametit ning sel ajal jõudis paberile üle kahekümne jutustuse Mérimée hindas alati loogilist mõtlemist,kuna kasvas voltäärillikus vaimus. Ta ei lasknud tunntel üle ääre voolata,sest oli liiga skeptiline selleks. Tema jutustustes leiab paraja annuse irooniat ning musta huumoritki Mérimée jutustused toetuvad täpsetele seikadele ning sisaldavad tihti tähelepanekuid keele või maa ajaloo kohta. 1844 valiti Mérimée Prantsuse Akadeemiasse
laad. Vabameelses õhkkonnas tekkisid eeldused ka elu naturalistlikuks kujutamiseks. Erakordselt avatult kujutas oma romaanides seksuaalelu ja ka piinamist seksuaalnaudingu saamiseks markii de Sade (sadism). Aristokraatia kombelõtvust paljastab prantslase Laclos' (elukutselt suurtükiväeohvitser) kiriromaan "Ohtlikud suhted" (1782), mida peetakse psühholoogilise analüüsi meistriteoseks. L. avaldas suurt mõju 19. saj kirjanikele (nt Stendhalile). Ühiskonda mõjutas ka näitekirjandus ja teater. Teatripubliku hulgas oli palju neid, kes romaane ei lugenud. Teatris valitsesid mõnda aega siiski veel klassitsistlikud normid, nendest vabaneti alles sajandi lõpu poole, romantismi eelõhtul. Luule areng aga aeglustus. Valgustajad ülistasid mõistust ja kippusid seetõttu alahindama tundeid. Uus luule tõus tuli varajase romantismiga. Prantsuse filosoof ja ajaloolane VOLTAIRE (16941778, kodanikunimega Francois Marie Arouet) oli
olustikuline laad. Vabameelses õhkkonnas tekkisid eeldused ka elu naturalistlikuks kujutamiseks. Erakordselt avatult kujutas oma romaanides seksuaalelu ja ka piinamist seksuaalnaudingu saamiseks markii de Sade (sadism). Aristokraatia kombelõtvust paljastab prantslase Laclos' (elukutselt suurtükiväeohvitser) kiriromaan "Ohtlikud suhted" (1782), mida peetakse psühholoogilise analüüsi meistriteoseks. Laclos' avaldas suurt mõju 19. saj kirjanikele (nt Stendhalile). Valgustusliikumist toetas nii Prantsuse ratsionalism, mis rõhutas mõistuse ja kriitilise mõtlemise tähtsust, kui ka Inglise empirism, mis vaatles kõigi teadmiste allikana kogemust: vaatlust, mõõtmist, eksperimenti. Mõistus, kritiseerimisjulgus, vaimne vabadus ja religioosne tolerants asendas traditsiooni, kirikliku ja ilmaliku autoriteedi kummardamise. Jumalat hakati vaatlema kui maailma loojat, kes selle edasisse korraldamisse enam ei sekku.
annaabi.ee 
