Stendhali stiil sai postuumselt suure imetluse osaliseks. Romaanikirjanikul on õnnestunud siduda peenekoeline paatos vaoshoitud iroonia ja kaine vaatlusega. "Ma tean ainult ühte reeglit," on Stendhal öelnud, "stiil ei ole kunagi liiga lihtne ja selge." Ta uskus, et kui kirjutab "lihtsalt ja selgelt", on lootust, et teda mõistetakse, kuigi ei pidanud seda kuigi tõenäoliseks. Ilmselt tahavad tema teoseid lugeda ainult need vähesed õnnelikud, kes suudavad tema sõnumit mõista. Ja Stendhalil oli õigus. Aga aja jooksul tuli neid "väheseid" üha juurde.
STENDHALI ,,PUNANE JA MUST" Kirjanik jagab inimesed kahte rühma. Ühel pool on need, keda ta nimetab kelmideks : silmakirjalikud, vagatsejad, rojalistid, klassikaaustajad. Teised pool on üllad : patsioodid, revolutsiooni ja Napoleoni pooldajad. Üllastel on kõik voorused, mis kelmidel puuduvad. Inimesed on punased ja mustad. Stendhali romaan on kirjutatud toetatuna paljuski temale endale ning teatud kohtuprotsessile. Peategelasel Julienil ning Stendhalil on palju ühiseid jooni. Stendhal soovis väga lahkuda oma kodust Grenoble'is ja liituda uue ühiskonnaga, kus peab võimalikuks elada hispaanialikult ja saada üllaks. Stendhal jumaldas Pariisi, sealset õhkkonda , huvitavaid ning haritud naisi. Oma mälestustest Pariisis loob ta osa ,,Punasest ja mustast", loob paralleele enda ja Julieni vahel. Stendhal mängib oma tegelastega kui marionettidega. Kirjaniku romaane võib kujutada kui
sisukokkuvõte Kirjanik jagab inimesed kahte rühma. Ühel pool on need, keda ta nimetab kelmideks : silmakirjalikud, vagatsejad, rojalistid, klassikaaustajad. Teised pool on üllad : patsioodid, revolutsiooni ja Napoleoni pooldajad. Üllastel on kõik voorused, mis kelmidel puuduvad. Inimesed on punased ja mustad. Stendhali romaan on kirjutatud toetatuna paljuski temale endale ning teatud kohtuprotsessile. Peategelasel Julienil ning Stendhalil on palju ühiseid jooni. Stendhal soovis väga lahkuda oma kodust Grenoble'is ja liituda uue ühiskonnaga, kus peab võimalikuks elada hispaanialikult ja saada üllaks. Stendhal jumaldas Pariisi, sealset õhkkonda , huvitavaid ning haritud naisi. Oma mälestustest Pariisis loob ta osa ,,Punasest ja mustast", loob paralleele enda ja Julieni vahel. Stendhal mängib oma tegelastega kui marionettidega. Kirjaniku romaane võib kujutada kui
Punane ja Must Versioon 1 Kirjanik jagab inimesed kahte rühma. Ühel pool on need, keda ta nimetab kelmideks : silmakirjalikud, vagatsejad, rojalistid, klassikaaustajad. Teised pool on üllad : patsioodid, revolutsiooni ja Napoleoni pooldajad. Üllastel on kõik voorused, mis kelmidel puuduvad. Inimesed on punased ja mustad. Stendhali romaan on kirjutatud toetatuna paljuski temale endale ning teatud kohtuprotsessile. Peategelasel Julienil ning Stendhalil on palju ühiseid jooni. Stendhal soovis väga lahkuda oma kodust Grenoble'is ja liituda uue ühiskonnaga, kus peab võimalikuks elada hispaanialikult ja saada üllaks. Stendhal jumaldas Pariisi, sealset õhkkonda , huvitavaid ning haritud naisi. Oma mälestustest Pariisis loob ta osa ,,Punasest ja mustast", loob paralleele enda ja Julieni vahel. Stendhal mängib oma tegelastega kui marionettidega. Kirjaniku romaane võib kujutada kui mänge, mida ta
tundnud ta küllalt hästi. Sellest tekib diskussioon ja näiteks Inglismaal hakkavad autorid kirjutama sellest, mida nad hästi tunnevad. Prantsuse realismis tekib 2 liini: 1. Honoré de Balzac 2. Stendhal (pärisnimi Marie-Henri Beyle) Nende erinevus seisneb selles, et Stendhal on autor, kellel on tugevam seos sellega, milliseks kirjandus kujunes hiljem. Balzac seevastu jääb realistlikku kirjanduspilti, Stendhalil on sugulasi hiljemgi. Stendhal tuli kirjandusse samuti läbi ajakirjanduse. Ta on välja toonud selle, et tal on raske leida süzeed. Stendhali ei huvita väline külg, vaid see, mis toimub inimese hinges (psühholoogiline romaan). Tema esimene romaan „Armance“ ebaõnnestub. Hiljem saab ta kuulsaks oma romaaniga „Punane ja must“. See on ajalooline psühholoogiline romaan. Stendhal kasutab süzeede puhul tihti mingit eeskuju või inspiratsiooni ja siinkohal on
aristokraatide hulka. 19. saj realistlikue romaanide tegelased läbivad kõiki neid kihte ja seeläbi antakse üiskonna kirjeldus. Lastakse Julienne'il läbida need kihid alt üles. Loodab tõusta naiste kaasabil. Hoolimata sellest, et patroon teda hoiatab. Kuid teda tõmbab ilmalik elu. De la Mole märkab tema terasust ja võtab ta omale sekretäriks, järgneb tõus. Seal juba reetmine, intriigid jne. Tal on tütar, tema kaudu tahab tõsta ühiskonna kõrgemaile astmele. Tütre nimi Matilde. Stendhalil oli üks kiiks: teda huvitas poliitiline intriig. Romaanis vahepala kirjaga. Hr Mole saab teada suhtest tütrega. Matilde on mingis mõttes madame Bovary eelkäija. Romaani lõpp traagiline. S tegeles tegelaste psühholoogiaga ja vähem detailide ja ümbrusega. Mis toimus Inglismaal samal ajal? Inglise realistlik kirjandus toetub. See oli tugeva realistliku romaani jätk. Hiljem toimus staatiline vaibumine. Kõige suuremad esindajad Dickens ja Thackery (2 suurt realisti). Hiljem tugev koolkond
Ja Balzac sai kritiseerida sellepärast et ta kirjutas asjadest millest ta ei teadnud. Feministlikus kirjanduses tuleb esile koduhaldja konseptsioon, mis ka Dickensi varasemates romaanides on. Enamasti moodustab tausta ühiskond, mis on kas kriitiline või mittekriitiline. Dickensi romaanid on küll realistlikud ja tegelased viiakse läbi erinevate ühiskonnakihtide, kuid lõpp on ikkagi õnnelik: nn ajalehepoisist miljonäriks. Otsitakse uusi süzeeliine. Stendhalil, keda peetakse hiljem väga heaks kirjanikuks oli ka süzeedega raskusi. Ta võttis oma süzeesid kroonikatest või ajalehtedest. Nt leidis ajaleheartikli kus noormees tulistas armastatut ja läks selle eest kohtu alla. Kuid Dickensil, Balzacil ega Thackerayl ei olnud probleemi fantaseerimisega. Ränd on tavaliselt mitte kujunemisromaani rändamine vaid rändamine läbi erinevate ühiskonnakihtide. 50Ndate
annaabi.ee 
