kätte, sealt edasi kuningas Heinrichi kätte, kes abiellus kuninganna Constantiaga ja sai Sitsiilia kuningaks. Edasi läheb sõrmus teise Fr. sõrme. Kuningas Konradi sõrmest võtab sõrmuse Manfred, keisri sohipoeg. Seitse aastat peale teise Fr surma hakkasid levima jutud et kuningas polegi surnud. Kui keiser seitsme aasta pärast ei tulnud, liideti sinna veel 7 aastat jne. Samal ajal tahtis troonile saada palju petiseid, kes mängisid Fr. Tuleb üks rändur, kellel on Staufenite sõrmus. Abt Berthold arvab, et jälle üks petis Fr, aga rändur ütleb, et tal on sõrmus, sest enne Manfredi surma oli ta mehele lubanud, et toob selle tagasi Konradile. Berthold peab rändurit hulluks, kuid annab sõrmuse siiski Konradile, kui too muutub imelikuks, haiglaseks. Sõrmuse saades tõstis ta jälle pea püsti, kuid ei öelnud midagi. Ta pani sõrmuse sõrme,see oli talle täiesti paras. II Lipp 14 aastaselt kuulutati Konrad täisealiseks (siis suri valekuningas Manfred). Konrad
ülemvõimu pärast Euroopas vältas peaaegu kogu kõrgkeskaja, lõpptulemuseks oli ilmaliku võimu ülekaal. Welfid ja Staufenid. Welfid oli Baieri vürstisuguvõsa, kelle käes oli ka Saksimaa, sõdisid Staufenitega võimu eest Saksamaal, ainuke Welfi soost keiser Otto IV valitses (1198-1218). Staufenid olid keisriteks (1137-1208 ja 1208-1254). Sisevõitluse ja keskvõimu nõrkuse tõttu suurenes tunduvalt hertsogite võim, Saksamaal hakkas tekkima feodaalne killustatus. Staufenite aegse Saksamaa suur territoriaalne ulatus oli tingitud ebaõnnestunud sisepoliitikast, mistõttu keisrid suundusid välisvallutustele. Staufenid allutasid keisritena kogu Itaalia. Samas tegeles aadel (Welfide juhtimisel) lääne-slaavlaste ja Baltikumi allutamisega. Aadli poolt vallutatud alade feodaalriigid olid küll Saksa-Rooma vasallid, kuid faktiliselt iseseisvad. Welfide ja Staufenite sisemised võitlused kestsid 1127-1254 ehk siis kogu aeg kui Staufenid valitsesid.
Suri lasteta, lõppes Franki dünastia. Sacerdotium ja imperium Sacredotium ehk vaimulik võim (selle pea oli paavst) / imperium ehk ilmalik võim (seda juhtis keiser). Keisri ja paavsti vaheline konflikt ülemvõimu pärast Euroopas vältas peaaegu kogu kõrgkeskaja. Lõpptulemuseks oli ilmaliku võimu ülekaal, kuigi vahepeal võimutses pikka aega ka vaimulik võim. Welfid ja Staufenid Heinrich V surmaga algas võitlus trooni pärast. Tugevaimateks (Hohen)staufenite soost Svaabi ja Franki hertsogid, Welfide soost Baieri hertsogid. Peale jäävad Hohenstaufenid. Welfid Baierist pärinev Saksa vürstisuguvõsa. Võitlesid Hohenstaufenitega Saksamaal ülemvõimu saavutamise pärast. Saksa-Rooma keisritest valitses Welfidest Otto IV, pärast tema surma kaotasid suure osa oma valdustest. Staufenid (11-13. sajand) Svaabimaa hertsogid, Saksa-Rooma riigi keisrid ja Saksa kuningad, Sitsiilia kuningad
Suri lasteta, lõppes Franki dünastia. Sacerdotium ja imperium Sacredotium ehk vaimulik võim (selle pea oli paavst) / imperium ehk ilmalik võim (seda juhtis keiser). Keisri ja paavsti vaheline konflikt ülemvõimu pärast Euroopas vältas peaaegu kogu kõrgkeskaja. Lõpptulemuseks oli ilmaliku võimu ülekaal, kuigi vahepeal võimutses pikka aega ka vaimulik võim. Welfid ja Staufenid Heinrich V surmaga algas võitlus trooni pärast. Tugevaimateks (Hohen)staufenite soost Svaabi ja Franki hertsogid, Welfide soost Baieri hertsogid. Peale jäävad Hohenstaufenid. Welfid Baierist pärinev Saksa vürstisuguvõsa. Võitlesid Hohenstaufenitega Saksamaal ülemvõimu saavutamise pärast. Saksa-Rooma keisritest valitses Welfidest Otto IV, pärast tema surma kaotasid suure osa oma valdustest. Staufenid (11-13. sajand) Svaabimaa hertsogid, Saksa-Rooma riigi keisrid ja Saksa kuningad, Sitsiilia kuningad
annaabi.ee 
