Määrus-statuut(kuulub ka haldusakti alla) Seaduseandja võib määrusandlusõiguse anda ka iseseisvatele õigussubjektidele avalik-õiguslikele korporatsioonidele ja asutustele. Sisuliselt on siin tegemist legislatiivfunktsiooni delegeerimisega, mis toimub nn. Volitava seadusega. Tavaliselt on iseseisvate õigussubjektide määrusandlusõigus piiratud subjekti autonoomiaga. Selliseid iseseisvaid määrusi, mis haldusakti teooria seisukohalt kuuluvad praeter legem määruste hulka, nim. Ka statuutideks. Reeglina ei pea sellised autonoomsed määrused olema kooskõlas nt. Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrustega. Kohaliku omavalitsuse korralduse kohaselt on volikogul ja valitsusel õigus anda üldaktidena määrusi. Linna ja vallavalitsus annavad määrsi volikogu määruste alusel ja täitmiseks. Seega vastava volikogu määruses sätestatud delegatsiooninormi alusel. Linna või vallavalitsusel on õigus iseseisvalt
haldusakte millised organid vastu võtavad. Nii annab Vabariigi Valitsus määrusi ja korraldusi, minister määrusi ja käskkirju, kohaliku omavalitsusüksuse organid määrusi, otsuseid ja korraldusi. 4.Liigitus avaliku halduse kandjate alusel. Sellel alusel võib haldusakte liigitada: a.riigihaldusorganite vastu võetud haldusaktideks b.ja õiguslikult iseseisvate haldusekandjate antud haldusaktideks (statuutideks). Põhimõtteliselt ei rakendu siin haldusaktide astendus nende juriidilise kehtejõu alusel. Nii on Vabariigi Valitsuse määrused ja kohaliku omavalitsusüksuse volikogu määrused oma õigusjõult võrdväärsed. § 3. Halduse reaaltoimingud e toimingud §4. Halduslepingud § 5. Halduse üldaktid A. Dekreet B. Seadlus C. Määrus I. Volitused: II. Määruste liigid: III. Määruse õiguspärasus: IV
3. Liigitus nimetuse alusel Seadustes on kindlaks määratud, millise nimetusega haldusakte millised organid vastu võtavad. Nii annab Vabariigi Valitsus määrusi ja korraldusi, minister määrusi ja käskkirju, kohaliku omavalitsusüksuse organid määrusi, otsuseid ja korraldusi. 4. Liigitus avaliku halduse kandjate alusel Sellel alusel võib haldusakte liigitada riigihaldusorganite vastu võetud haldusaktideks ja õiguslikult iseseisvate haldusekandjate antud haldusaktideks (statuutideks). Põhimõtteliselt ei rakendu siin haldusaktide astendus nende juriidilise kehtejõu alusel. Nii on Vabariigi Valitsuse määrused ja kohaliku omavalitsusüksuse volikogu määrused oma õigusjõult võrdväärsed. Haldusaktide liigituse aluseid võib tuua veelgi, seetõttu ei ole antud käsitlus ka ammendav. Põhjalikult on haldusaktide liigituse probleemiga tegelnud A.T. Kliimann. §4. Halduse üldaktid Halduse üldaktid kuuluvad formaalselt mõistetud haldusaktide kategooriasse
3. Liigitus nimetuse alusel Seadustes on kindlaks määratud, millise nimetusega haldusakte millised organid vastu võtavad. Nii annab Vabariigi Valitsus määrusi ja korraldusi, minister määrusi ja käskkirju, kohaliku omavalitsusüksuse organid määrusi, otsuseid ja korraldusi. 4. Liigitus avaliku halduse kandjate alusel Sellel alusel võib haldusakte liigitada riigihaldusorganite vastu võetud haldusaktideks ja õiguslikult iseseisvate haldusekandjate antud haldusaktideks (statuutideks). Põhimõtteliselt ei rakendu siin haldusaktide astendus nende juriidilise kehtejõu alusel. Nii on Vabariigi Valitsuse määrused ja kohaliku omavalitsusüksuse volikogu määrused oma õigusjõult võrdväärsed. Haldusaktide liigituse aluseid võib tuua veelgi, seetõttu ei ole antud käsitlus ka ammendav. Põhjalikult on haldusaktide liigituse probleemiga tegelnud A.T. Kliimann. §4. Halduse üldaktid Halduse üldaktid kuuluvad formaalselt mõistetud haldusaktide kategooriasse
raames veel territoriaalne kohalik omavalitsus 7 Euroopa riigis (nt Hispaanias - Baskimaa, Kataloonia, Galicia, Kanaari saared; Prantsusmaal - Korsika; Taanis - Fääri saared, Gröönimaa; Itaalias - Sitsiilia ja Sardiinia jt). Sellistel regioonidel on enamuses oma valitav, kuid piiratud pädevusega esinduskogu, oma eelarve ja teatud maksude kehtestamise õigus ning oma haldusaparaat (1997. aastast on piiratud võimuga parlamendid ka Šotimaal ning Walesis). Õiguse teoorias nimetatakse statuutideks üldjuhul autonoomsete ühikute määrusi. Kui autonoomsel ühikul on põhiseaduse või seaduse alusel õigus anda oma pädevuse piires üldakte - määrusi, tuleb teha vahet omavalitsusüksuse õigusi ja kohustusi sätestava statuudi (staatust sätestava määruse) ning oma pädevuse piires otsustavat ja korraldavat (normatiivset) tegevust sätestavate nö tavaliste määruste vahel. Autonoomsed statuudid on kõik riigiadministratsiooni määruste suhtes detsentralistlikud aktid
annaabi.ee 
