sügavamad kui need, millega koolis kokku puututakse. Tänapäeva Eestis pole haruldus, et toidupoe kassas teenib müüjana leiba kõrgharidust omav naisterahvas. Kõrgelt haritud inimese enda jaoks on arusaadavalt alandav teha lihttööd, kuid riiklikus mastaabis oleks igati uhke, kui oleksidki kõik Eesti Vabariigi kodanikud kõrgema haridusega. Iseasi loomulikult, kas kõrgharidus kajastub üksnes lõputunnistustel ja riiklikes statistikates või on tänu haridusele kujunenud välja oma peaga mõtlev ühiskonnakiht. Kurvastuseks tuleb tõdeda, et tihtipeale Eestis elav inimene oma pead kasutada ei söenda. Isegi, kui ta seda teeb, siis nõnda tasahilju, et mõtte tasandile ideed jäävadki. Pole ju harjutud oma arvamust avaldama. Kergem on mured töökoorma alla matta ja loota, et homne päev tuleb helgem. Iseenesest tuleb ka seda käitumismalli mõista, sest kõigist pingutustest
aastaks ennustatakse selle arvu kolmekordset kasvu. Seega kui üritame riiklikul tasemel regulaarida suitsetamist, alkoholi tarbimist või HIV levikut, siis peaksime samamoodi suhtuma ka üksindusse. Üksindus on aga muidugi teistsugune probleem kui suitsetamine ning seda praeguse aja epideemiaks kutsuda on väär. Tõsi, tegemist on probleemiga, kuid kuidas seda probleemi mõõta? Kuidas saada adekvaatset informatsiooni ja viia läbi uuringuid? Kõige levinumalt kasutatakse statistikates nii vastuseid, mis väidavad, et osalejad tunnevad kõrvale jäetult, isoleeritult või lihtsalt, et pole piisavalt suhtluskaaslasi. Sageli jäetakse sisse ka vastused, mis hõlmavad vaid osa ajast. Kas seda saab lugeda üksinduseks? Üks põhjus, miks sellises mõõtmisviisis juba kahelda, on teatud lühiajalise üksinduse kasulikkus inimesele. See annab ajule ohusignaali ning annab märku, et peame looma tugevamaid sotsiaalseid sidemeid.
sellest kõigest hoolimata üritavad endast maksimumi anda ning tegelevad mitme erineva huvialaga, kuid fakt on see, et rahapuuduse tõttu jääb neid aina vähemaks ja vähemaks. Kuigi elame Euroopa Liidus ja meil on üks raha, on meie ja välismaa eurol siiski suur vahe sees. Kui välismaal elavad pensionärid saavad oma pensioni eest rahulikult mööda maailma ringi rännata, tulevad meie vanema generatsiooni elanikud vaid ots-otsaga kokku. Seda on isegi erinevates statistikates näha, et Eesti pensionärid on Euroopa ühed vaesemad ning et meil elavad hästi vaid meie riigikogulased. Eesti pensionär ei saa isegi vanadekodusse minna, kuna nende pensionist nende ülalpidamiseks lihtsalt ei jätku. Raha jätkub vaid maksude maksmiseks ning rohtude, söögi-ja joogikraami ostmiseks. Kuid kui aus olla, siis on seegi kaheldav, kuna rohud on tänapäeval väga kallid ning tänapäeva pensionärid peavad neid kehva tervise tõttu väga suurtes kogustes ostma.
Erinevate variantide otsimiseks on palju võimalusi. Kindlasti on üks levinumaid kohti internet, kus leidub väga palju huvitavaid ideid sobiva nime leidmiseks. Lapsevanem võib valikuks võtta klassikalisema ning populaarsema nime, mis on paljudele tuntud. See paneb aluse sellele, et väga paljudel on sama või sarnane nimi. Kui otsustatakse millegi erilisema ja ainulaadsema kasuks, on valitud nimi vähematel inimestel. Nimede kohta kogutakse andmeid ja neid kajastatakse statistikates. Väga palju erinevaid rahvastikunäitajate statistikaid on teinud Statistikaamet. Sealne info on usaldusväärne, sest rahvastikuregister täieneb kogu aasta vältel jooksvalt uue infoga. Ka Jõgevamaa kohta on tehtud statistika populaarsematest nimedest. 1. jaanuari 2016. aasta seisuga on nendeks Rein ja Sirje, need nimed on leitud vastsündinutest vanuriteni [10]. Jõgevamaa Gümnaasiumis hetkel õppivad noored on sündinud aastatel 1996-2000 [1].
annaabi.ee 
