127 laulutõlget laulikus "Neu Ehstnisches Gesangbuch" (1656), mille laulud esindavad kaasaja tüüpilist eesti kirikukeelt. Tänu lõppriimile said kirikulaulud paremini lauldavaks ja rahva seas tuntuks. Lisaks kirjutas põhjaeesti k käsiraamatu "Manuductio ad linguam Oesthonicam. Anführung zur estnischen Sprache" (1660): õpetus, eesti-saksa sõnastik ninjg lisad. Gösekeni keelekasutus: keeleõpetuse ortograafia ptk põhjalikum kui Stahlil: ettepanek tarvitada vokaali pikkuse märkimiseks h asemel 2 tähte (ise kinni ei pea). Göseken märgib, et eesti sõnade rõhk on I silbil, liitsõnades mõlemal sõnal. Sõnastiku algul esitab loendi 383 saksa laensõnast eesti k, millest õigesti on etümologiseeritud ~300. Sõnastiku II osa moodustab saksa-ladina-eesti tõlkesõnastik, kus leiduvad vasted ~9000 saksa märksõnale. Palju materjali sai
(jutlused, kirikulaulud) Lõuna-Eestist, Saaremaalt jne. Kultuurilooliselt huvipakkuvad on mõned jesuiitide käsikirjad ning trükis avaldatud katoliiklik kirikutalituse käsiraamat "Agenda Parva", milles koguduse arusaamist eeldavad palve- jm tekstid on läti, eesti, poola ja saksa keeles. Kirikukirjanduse põhiliseks rajajaks sai Tallinnast pärit Heinrich Stahl (u 1600-1657), õppis pärast Tallinna triviaalkooli Saksamaal teoloogiat ning töötas pastorina Järva- ja Virumaal. Stahlil oli Rootsi võimude toetus ja teatud eelis ametivendade ees, kellelt ta kogus käsikirjalisi tõlketekste oma raamatute jaoks. H. Stahli esimene eestikeelne raamat ristiusu põhiõpetuse kohta pole säilinud. Tema põhiteoseks on neljaosaline saksa-eestikeelne "Hand und Hauszbuch...". Esimese ja nii mahuka eestikeelse "käsi- ja koduraamatuna" sisaldab see Lutheri väikese katekismuse, kirikulaulude kogu, evangeeliumid ja epistlid, palveid jm tekste kiriklikeks talitusteks. H
On väh 3 kirjalikku allikat ee k, kust on saadud alam- ja ülemsks keelt uurida: Kullamaa vakuraamat (16. saj), ametivanne, G. Mülleri jutlused, Stahli kirikuraamat. Vakuraamatus nt sõnad moller, köke, lampe. Ametivandes Lifflandi maa, mester. Mülleri keelekasutus väga ebaühtlane, aga rikkalik sõnavara, paljud laensõnad eestistatud kujul (fullib), aga ka sõnu nagu maaler, maalima, haamer, kunst. Stahlil rohkesti alamsaksa laensõnu, nt peegel, kook, kits. On järjekindlam kui Müller. Ühendid ck, ch, ff, õ asemel ö. Alamsks sõnavara on üsna hästi fikseeritud, põhilisteks allikateks protokollid, aruanded, jutlused jne. Mülleri saksa laentüvedest on palju selliseid, mida praegui eesti keeleuusus ei tarvita. Enamik Mülleril leiduvaid alamsaksa laenusid on foneetiliselt täiesti eestistunud. Mülleri keel oli palju eestipärasem kui Stahli keel.
käsikirjad (jutlused, kirikulaulud) Lõuna-Eestist, Saaremaalt jne. Kultuurilooliselt huvipakkuvad on mõned jesuiitide käsikirjad ning trükis avaldatud katoliiklik kirikutalituse käsiraamat "Agenda Parva", milles koguduse arusaamist eeldavad palve- jm tekstid on läti, eesti, poola ja saksa keeles. Kirikukirjanduse põhiliseks rajajaks sai Tallinnast pärit Heinrich Stahl (u 1600-1657), õppis pärast Tallinna triviaalkooli Saksamaal teoloogiat ning töötas pastorina Järva- ja Virumaal. Stahlil oli Rootsi võimude toetus ja teatud eelis ametivendade ees, kellelt ta kogus käsikirjalisi tõlketekste oma raamatute jaoks. H. Stahli esimene eestikeelne raamat ristiusu põhiõpetuse kohta pole säilinud. Tema põhiteoseks on neljaosaline saksa- eestikeelne "Hand und Hauszbuch...". Esimese ja nii mahuka eestikeelse "käsi- ja koduraamatuna" sisaldab see Lutheri väikese katekismuse, kirikulaulude kogu, evangeeliumid ja epistlid, palveid jm tekste kiriklikeks talitusteks. H
annaabi.ee 
