tuntuim töö on Juhan Liivi Portree ja Kristjan Raud, kes on tuntud oma söejoonistega ja samuti illustreeris esimese Kalevipoja. Kolmik on jätnud Eesti kultuuri sügava jälje loomingulise tegevusega ja näituste korraldamisega. Ants Laikmaa (1866-1942) nägi ja koges aastal 1883 Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitusel esimest korda elus, mida kõike maalikunst suudab. Näitus andis sellise hoobi, et ta korjas kokku kõik oma senised katsetused ja läks nendega joonistusõpetaja A. Sprengeli juurde nõu küsima. Sprengel nägi tema teostes midagi ja õhutas teda kunstialal edasi õppima. See oli Laikmaa esimene valguskiir ja tõuge teele, kuhu teda pole keegi kunagi osanud varem suunata. Laikmaad nimetatakse kaanekukeks - kuulutamas koitu ja millegi uue algust. Ta oli esimesi eesti kunstnikke, kes peale õpinguid kodumaal tegutsema asus. Laikmaa asus julgelt eesti rahvuslikule kunstile eesõigust kätte võitlema.
Ema Leenu Redlich oli samuti haritud. Oma vaimukuse ja kunstimeele päris Laikmaa emalt. Ema suri 1884. aastal, isaga ei saanud ta aga eriti hästi läbi. 1883. a. oktoobris toimus Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitus, peamiselt saksa kunstnike töödest. Seal nägi ja koges noor Laikmaa esmakordselt elus, mida maalikunst kõike suudab. Näitus andis niipalju hoogu, et ta korjas kokku oma senised katsetused ja läks nendega kubermangugümnaasiumi joonistusõpetaja Th. A. Sprengeli juurde nõu küsima. Heasoovlikku mõistmist ja vastutulekut sai Laikamaa ka baltisakslaselt J. Kleverilt, Peterburis tunnustatud maastikumaalijalt ja akadeemia professorilt. Kunstnik tutvus tema katsetustega ja soovitas tingimata edasi õppida. Seda ta 1891. aastal tegigi, asudes Riiast teele Düsseldorfi, et maalikunstnikuks õppida. Ta õppis Düsseldorfi Kunsti Akadeemias aastatel 1891-1895. Düsseldorfi Kunsti Akadeemias töötanud
täiskasvanuikka jõudsid vaid kolm: Mai, Bernhard ja Hans. 1883. a. oktoobris toimus Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitus, peamiselt saksa kunstnike töödest. Seal Kanuti gildimaja saalides nägi ja koges noor Laikmaa esmakordselt elus, mida maalikunst kõike suudab. Näitus andis niipalju hoogu, et ta oma senised katsetused kokku korjas ja nendega kubermangugümnaasiumi joonistusõpetaja, Düsseldorfist Tallinna tulnud Th. A. Sprengeli juurde nõu küsima läks. Sprengel leidis nendes katsetustes midagi olevat ja ei pidanud ülearuseks õhutada tundmatut algajat kunsti alal edasi õppima. See oli nagu esimene teednäitav valguskiir, sinnapoole polnud teda varem mitte keegi osanud suunata. 1891. aasta sügisel asus kahekümneviieaastane Ants Laikmaa teostama hullumeelset plaani: kõndida Riiast jalgsi Düsseldorfi, et seal maalikunstnikuks õppida. Rongisõiduks oleks tal raha
tervenisti kuusteist last, kellest aga täiskasvanuikka jõudsid vaid kolm: Mai, Bernhard ja Hans. 1883. a. oktoobris toimus Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitus, peamiselt saksa kunstnike töödest. Seal Kanuti gildimaja saalides nägi ja koges noor Laikmaa esmakordselt elus, mida maalikunst kõike suudab. Näitus andis niipalju hoogu, et ta oma senised katsetused kokku korjas ja nendega kubermangugümnaasiumi joonistusõpetaja, Düsseldorfist Tallinna tulnud Th. A. Sprengeli juurde nõu küsima läks. Sprengel leidis nendes katsetustes midagi olevat ja ei pidanud ülearuseks õhutada tundmatut algajat kunsti alal edasi õppima. See oli nagu esimene teednäitav valguskiir, sinnapoole polnud teda varem mitte keegi osanud suunata. 1891. aasta sügisel asus kahekümneviieaastane Ants Laikmaa teostama hullumeelset plaani: kõndida Riiast jalgsi Düsseldorfi, et seal maalikunstnikuks õppida. Rongisõiduks oleks tal
tervenisti kuusteist last, kellest aga täiskasvanuikka jõudsid vaid kolm: Mai, Bernhard ja Hans. 1883. a. oktoobris toimus Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitus, peamiselt saksa kunstnike töödest. Seal Kanuti gildimaja saalides nägi ja koges noor Laikmaa esmakordselt elus, mida maalikunst kõike suudab. Näitus andis niipalju hoogu, et ta oma senised katsetused kokku korjas ja nendega kubermangugümnaasiumi joonistusõpetaja, Düsseldorfist Tallinna tulnud Th. A. Sprengeli juurde nõu küsima läks. Sprengel leidis nendes katsetustes midagi olevat ja ei pidanud ülearuseks õhutada tundmatut algajat kunsti alal edasi õppima. See oli nagu esimene teednäitav valguskiir, sinnapoole polnud teda varem mitte keegi osanud suunata. 1891. aasta sügisel asus kahekümneviieaastane Ants Laikmaa teostama hullumeelset plaani: kõndida Riiast jalgsi Düsseldorfi, et seal maalikunstnikuks õppida. Rongisõiduks oleks tal raha olnud küll, kuid tema
abivalmis, osavõtlik ja rõõmsameelne naine. Just temalt olevat Ants saanud oma vaimukuse ja kunstimeele. 1883. a. oktoobris toimus Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitus, peamiselt saksa kunstnike töödest. Seal Kanuti gildimaja saalides nägi ja koges noor Laikmaa esmakordselt elus, mida maalikunst kõike suudab. Näitus andis niipalju hoogu, et ta oma senised katsetused kokku korjas ja nendega kubermangugümnaasiumi joonistus- õpetaja, Düsseldorfist Tallinna tulnud Th. A. Sprengeli juurde nõu küsima läks. Sprengel leidis nendes katsetustes midagi olevat ja ei pidanud ülearuseks õhutada tundmatut algajat kunsti alal edasi õppima. See oli nagu esimene teednäitav valguskiir, sinnapoole polnud teda varem mitte keegi osanud suunata. Sprengel lubas Antsul isegi oma ateljees harjutamas käia ja oma värve kasutada. Peale ema surma 1886. a. suvel õnnestus isalt veidi raha nõutada, et sõita Peterburi Kunstide Akadeemia vastuvõtutingimustega lähemalt tutvuma
annaabi.ee 
