"Sport - kas äri või kultuur?" (0)

Sport – kas kultuur või äri?
Sport on läbi aegade ühel või teisel määral inimeste meeli köitnud. Vana-Roomas toimunud gladiaatorite võitlused lõvidega ning duellid teineteise vastu olid ühelt poolt suurepärane osa meelelahutusest, teisalt oli tegu aga spordiga tema kõige ehedamal kujul. Kindel on see, et inimesed on viimasega tegelenud antiikajast alates ning paljud peavad esimesi olümpiamänge Vana-Kreekas maailma spordiloo alguseks. Tollal peeti neid Zeusi auks ning tegu oli omamoodi kultuuriüritusega. Kuhu oleme aga jõudnud tänaseks?
Ajalehti sirvides hakkavad tihti silma Eesti „kollaste“ sporditoimetajate fantastilised, teineteist üle trumpavad, jalust rabavad pealkirjad järjekordsest skandaalist atleetidemaailmas. Muidugi pole Eesti erand ning taolisi artikleid dopingupatustest ning kokkuleppemängudest leiab kõigilt spordiveergudelt üle maailma, mis laias internetiruumis kergesti ligipääsetavad. Tegelikkuses on probleem meedias käsitletavast hoopiski hullem ning isegi mitte Postimehe „lapsajakirjanikud“ ei suuda kajastada kõike, mis toimub spordimaailma kardinate taga. Äärmiselt keeruline on spordi nimetamine kultuuriks , kui see sisaldab endas sellisel määral kihlvedude sõlmimist, kokkuleppe-mänge ning sportlaste EPO-t või mõnda muud ergastavat ainet täis süstimist.
Sporti, ka eelpool mainitud olümpiamänge , iseloomustab atleetide soov olla oponentidest kiirem, tugevam ja täpsem ning tihtilugu kasutatakse edu saavutamiseks kõikvõimalikke ebaausaid võtteid. Tänu sellele jooksebki tablette täis aafriklane , ise must nagu öö, Norra värvides ülikiireid staadioniringe ning teine samasugune saadab Rootsi korvpallikoondise vormis vabaviskeid korvi. Eesti korvpalligi on peale Metstaki ja Müürsepa taandumist varjutanud pikkade keskmängijate põud. Õnneks pole järgitud kallite idanaabrite venelaste või „svenssonite“ eeskuju ning vahepealne plaan Kalev/Cramo endisele tsentrile Travis Reedile kodakondsus andmine piirdus vaid ideega ning teostuseni ei jõutud. Siinkohal meenub ka Postimehe ajakirjaniku Priit Pulleritsu artikkel, kus härra arutles dopingupatuse, nüüdseks karistuse ära kandnud USA sprindiässa, Justin Gatlini võimaliku „kodustamise“ üle. Loodetavasti peetakse Eestis oma spordikultuurist lugu ning ei hakata seda erinevatele välismaalastele kodakondsuse jagamisega solkima.
Seda, et sport on tänapäeval suuremas osas äri, näitavad ka summad , mis selles valdkonnas liiguvad. Suurtes jalgpalliklubides, nagu näiteks Manchester United või Londoni Chelsea , leiba teenivate pallurite nädalapalku saame väljendada miljonites. Siiski jäävad nad mäekõrguselt alla näiteks Tiger Woodsile või mõnele teisle rikaste sportlaste edetabeli tipus figureerivale atleedile. Tuues näidet Eestist, võib mainida üsna tundmatut võrkpallurit Pavel Kružajevit, kellele mõned hooajad tagasi TTÜ võrkpalliklubi ainuüksi ühe mängu eest kümme tuhat krooni maksis.
Sport, mis algselt olnud mõndadele inimestel hea eneseteostamise võimalus, on õnneks rahvaspordina veel mingil määral säilinud. Tippsport on aga iga päevaga järjest enam äriks muutumas. Vana hea kultuure osa seevastu kahjuks tasahilju kadumas. Kihlveopettused, kokkuleppemängud, leegionäride näol tiimi tugevdamine ja muu säärane on kujunenud tänapäeva spordis peaaegu, et möödapääsmatuks ja äärmisel oluliseks osaks. Aitäh, tippsport, et oled ühe kultuuriharu peaaegu hävitanud ja selle sujuvalt äriks pööranud. Aitäh!