sisenemisbarjäärid. See raskendas ajalehega turule tulekut (esimesel tegevusaastal ilmnesid mitmed raskused ja kuna ajaleheturg oli küllastunud paljudest väga erineva tiraažiga väljaannetest, ei taganud ajalehe väljalaskega seotud miljonikroonine reklaamikampaania märkimisväärset edu). Kuna müügil oli palju sarnaseid tooteid (asendustoodete oht), jäid kliendid truuks seni loetavatele ajakirjadele ja –lehtedele. Kliendid ei näinud mõtet hakata ostma spetsiaalselt spordilehte, kui enamus päevalehti kajastas spordisündmusi (1990-ndate keskel ilmus huvilistele nii spordiajakiri kui ka –ajaleht. Lisaks neile olid spordileheküljed kõigil vabariiklikel ja maakonnalehtedel). Kuna autodega kliendid oleksid soovinud ajalehte koju saada ning mitte sellele ise kioskisse järele minna (ostjate mõjuvõim), oleks kohe sellele mõeldes tagatud parem sisenemine turule. (Michael Porteri tegevusalade analüüs, õpik lk 77).
Tõnson) initsiatiivil kokku Esimese Spordikongressi. Kongressil otsustati moodustada spordi juhtimise keskorgan Eesti Spordiliit (ESL) ja saata võistkond järgmisel aastal toimuvatele olümpiamängudele Antverpenis. Rahvusvahelise Olümpiakomiteega sidemete loomiseks otsustati ellu kutsuda Eesti Olümpia Komitee (EOK). ESL asutamiskoosolek toimus 20. jaan. 1920. Samal koosolekul võeti vastu otsus hakata välja andma ESL häälekandjana "Eesti Spordilehte". Lehe toimetajaks sai Ado Anderkopp ja esimene number ilmus juba sama aasta 20. aprillil. 30. juunil tuli kokku ESL esimene esindajatekogu, kus valiti liidu juhtkond eesotsas esimehe A. Andekopiga. Põhikiri registreeriti 20. novembril. Esimene tähtsam ülesanne oli sportlaste ettevalmistamine olümpiamängudeks. Ettevalmistused algasid L. Tõnsoni üldjuhtimisel juba 1919. aasta detsembris sõjavae spordikursustel Tallinnas Tondi kasarmutes. 1920. aastal toimusid Antverpenis olümpiamängud
Tõnson) initsiatiivil kokku Esimese Spordikongressi. Kongressil otsustati moodustada spordi juhtimise keskorgan Eesti Spordiliit (ESL) ja saata võistkond järgmisel aastal toimuvatele olümpiamängudele Antverpenis. Rahvusvahelise Olümpiakomiteega sidemete loomiseks otsustati ellu kutsuda Eesti Olümpia Komitee (EOK). ESL asutamiskoosolek toimus 20. jaan. 1920. Samal koosolekul võeti vastu otsus hakata välja andma ESL häälekandjana "Eesti Spordilehte". Lehe toimetajaks sai Ado Anderkopp ja esimene number ilmus juba sama aasta 20. aprillil. 30. juunil tuli kokku ESL esimene esindajatekogu, kus valiti liidu juhtkond eesotsas esimehe A. Andekopiga. Põhikiri registreeriti 20. novembril. Esimene tähtsam ülesanne oli sportlaste ettevalmistamine olümpiamängudeks. Ettevalmistused algasid L. Tõnsoni üldjuhtimisel juba 1919. aasta detsembris sõjavae spordikursustel Tallinnas Tondi kasarmutes. 1920. aastal toimusid Antverpenis olümpiamängud
Hermann, Karl Lukk. ANTVERPEN 1920 Esmakordselt heisati olümpiamängudel viie omavahel põimunud rõngaga olümpialipp. Kasutusele võeti olümpiadeviis: "CITIUS, ALTIUS, FORTIUS". Alates Antverpeni OM-ist muutus avatseremoonia lahutamatuks ja traditsiooniliseks osaks rahutuvide õhkulennutamine. Esmakordselt võttis olümpiamängudest osa Eesti, kuna meie ajakirjanikke Antverpenis ei viibinud, siis oli ka mängude kajastamine tagasihoidlik. Lisaks tabas suvel "Eesti Spordilehte" trükitööliste streik. Ainus distants, mis Paavo Nurmil Antverpenis võitmata jäi, oli 5000 meetrit. Seda seletati Nurmit laeval tabanud merehaigusega, mille järelmõju veel tunda andis. PARIIS 1924 Sportlased majutati esmakordselt "olümpiakülla". Maastikujooks kujunes Pariisis nii dramaatiliseks, et tegi lõpu krossijooksule olümpiamängudel. 10 650 meetri pikkusele distantsile asus 38 jooksjat. Termomeeter näitas 36 kraadi, päikese käes koguni 55
annaabi.ee 
