Vabaduse probleemi lahendamise lähtekohaks on Spinoza õpetus loodusest (2: 160). Kaas- ja lähem järelaeg pidas Spinoza filosoofiat põhiliselt mitteõigeks, isegi ketserlikuks ja kardetavaks nii kristlasele kui ka juudile. Alles ümmarguselt sada aastat pärast Spinoza surma asetati tema õpetus silmapaistvale kohale filosoofia ajaloos. Selleks aitasid kaasa saksa mõtlejad ja luuletajad Lessing, Herder, Jacobi ja Goethe. Viimane luges Spinoza teoseid ikka uuesti ja kirjutas Spinozast: "Ma tunnen ennast väga lähedasena temale, kuigi tema vaim on palju sügavam ja puhtam kui minu oma." Hegel väitis:" Spinoza on moodsa filosoofia kardinaalpunkt: kas spinotsism või ei mingi filosoofia." Fichte arvestas ainult kahte täielikult konsekventset filosoofilist süsteemi: enda oma, mis lähtub "minast", ja Spinoza õpetust, mis lähtub esemest (1: 131). SPINOZA ÕPETUS LOODUSEST Spinoza õpetas, et eksisteerib ainult üks substants - loodus, mis on iseenese põhjuseks
püsida vitaalselt toore juures. Nende viimseks proovikiviks on võime taluda igavese tagasipöördumise mõtet. Nietzsche püüab hiljem seda igavese ringkäigu mõtet, mis teda olevat külastanud nagu "deemon" loogiliste ja loodusteaduslike argumentidega põhjendada. Selle mõtteks olevat Üliinimese viimne õigustamine(öigeksmõist). Kõige tabavama mõiste oma filosoofiale leiab Nietzsche "Võimu tahtes". Ta on seejuures mõjutatud Schopenhauerist ja Spinozast ja 19.sajandi bioloogiast. Nii leiab ta, et inimese käitumise aluseks ja eeskirjaks saab olla üksnes tahe elada ja ennast säilitada. Kõigi mõtete ja tegude motiiviks on tahe, mis vastandina Schopenhauerile ei ole pime, vaid eesmärgistatud: Tahte eesmärkideks on enesesäilitamine, elutunde kasv ja võime võita raskusi ja savutada suuremat võimu. See põhimõte valitseb kõikjal: "See maailm, jõu koletis, alguseta, lõputa, kindel, raudne jõu suurus ..
kogetud usklikkuse vahel olnud valuliste tülide põhjuseks. Spinoza teoloogiline-poliitiline traktaat vallandas tormi, mille tulemusena autorit süüdistati ateismis, ketserluses, isiklikus jultumuses. Nende vaidluste lained lõid nii kaugele, et Spinoza esimene ingliskeelse tõlke toimetajal R.H.M. Elwisel oli aastal 1883 oma sissejuhatuses põhjust nentida, et "peaaegu terve sajandi jooksul ka pärast tema surma räägiti Spinozast viisil, mida iseloomustas täielik arusaamatus tema tähendusest ja tähtsusest". Kui Spinoza teoloogilis-poliitiline traktaat aastal 1670 ilmus, oli tema hea nimi hoobilt kadunud. Seetõttu ei olnud üllatav, et Spinoza keeldus avaldamast oma põhitööd Ethica (Eetika), milles ta arendas oma mõtteid veel radikaalsemas suunas. Teos ilmus alles pärast Spinoza surma koos mõnede muude temast järele jäänud tekstidega pealkirja all "B:D:S: Opera Posthuma"
püsida vitaalselt toore juures. Nende viimseks proovikiviks on võime taluda igavese tagasipöördumise mõtet. Nietzsche püüab hiljem seda igavese ringkäigu mõtet, mis teda olevat külastanud nagu "deemon" loogiliste ja loodusteaduslike argumentidega põhjendada. Selle mõtteks olevat Üliinimese viimne õigustamine(öigeksmõist). Kõige tabavama mõiste oma filosoofiale leiab Nietzsche "Võimu tahtes". Ta on seejuures mõjutatud Schopenhauerist ja Spinozast ja 19.sajandi bioloogiast. Nii leiab ta, et inimese käitumise aluseks ja eeskirjaks saab olla üksnes tahe elada ja ennast säilitada. Kõigi mõtete ja tegude motiiviks on tahe, mis vastandina Schopenhauerile ei ole pime, vaid eesmärgistatud: Tahte eesmärkideks on enesesäilitamine, elutunde kasv ja võime võita raskusi ja savutada suuremat võimu. See põhimõte valitseb kõikjal: "See maailm, jõu koletis, alguseta, lõputa, kindel, raudne jõu suurus ..
annaabi.ee 
