Viljastumine on munaraku ja seemneraku ühinemine, mille tulemusel hiljem nende rakkude tuumad ühinevad. Viljastumise edukus sõltub nii spermide arvust kui ka nende eluvõimest naise suguteedes. Viljastatud munarakk hakkab intensiivselt jagunema ja tekib rakukobar. Umbes nädal pärast viljastumise pesastub arenev rakukobar emaka limaskesta. Viljastumise korral on abi kas kunstlikust või kehavälisest viljastamisest. Viljastumisel on oluline ka spermide arv. Suur osa spermidest hukkub teel munajuhasse. Kui isassugurakke on spermas suhteliselt vähe, võib olla see üks mehe viljatuse põhjusi. Teekonnal munarakuni konkureerivad spermid omavahel, elujõulisematel ja kiirematel on suurem võimalus kohale jõuda. Vaid üks nendest paljudest isassugurakkudest, kes on läbinud emaka ja jõudnud munajuhasse, viljastab munaraku.
Paljud inimesed leiavad, et kui laps peab tulema siis ta tuleb ja seda loomulikul teel. Neid inimesi, kes nii arvavad on üsna palju. On ka olnud olukordi, kus lapsi on tulnud nii palju, et seda peetakse ebaeetiliseks. Mina aga arvan, et kui on perekond, kes soovib lapsi saada aga neil see ei õnnestu näiteks mingi terviserikke tõttu, siis ongi selleks üks hea võimalus embrüosiirdamine. Üks võimalus on, et naiselt võetud munarakud ja mehelt võetud spermidest katseklaasis tekkinud embrüod viiakse naise sisse. Teise võimalusega viiakse sperm otse munarakku ja seejärel siirdatakse naise emakasse. Võimalik on ka neid külmutada ja sulatamisel valitakse välja parim. Embrüo siirdamisega lapse saamise tõenäosus on samas väiksem kui muidu. Mitmeid kordi proovides ei pruugi see ikka õnnestuda. Vaid umbes ühel kolmandikul kordadest, mil kas loomulikul teel munajuhas või katseklaasis viljastatud munarakk jõuab emakasse, õnnestub
hiljem lõpeb üldse. Vananedes, toimuvad munarakkudega ebasoodsad muutused ja nii kasvab risk sünnitada väärarenguga laps. Munarakke kahjustab alkohol, kiirgus, haigused ning võivad sündida häiretega lapsed. Seemnerakud liiguvad munajuhasse viburite abil, teiselt poolt aga emaka ja munajuhade rütmilise kokkutõmbumisega. Selleks, et spermid oleks viljastumis võimelised peavad olema nad mõnda aega naises. Oluline on ka spermide arv. Suur osa spermidest hukkub. Spermid konkureerivad omavahel ja kiiremad ning elujõulisemad on tugevamad. Munasarjast vabanenud munarakk liigub munajuhasse, kus edasi emaka poole. Munajuha laienenud osas toimub viljastumine. Munaraku eluiga on 24 tundi, hiljem hukkub. Hiljem munaraku ja seemneraku tuumad ühinevad. Spermid koonduvad munaraku ümber ja nad eritavad mitmesuguseid ühendeid, mis soodustavad nende tungimist munarakku, kuid ainult üks viljastab selle. Selleks, et
Mitoos ja meioos o o Spermatogenees Spermide valmimine kestab ca 70 päeva Puberteedist kuni kõrge vanuseni Ühest spermatogoonist toodetakse vaid 16 küpset spermi. Sperm peab liikuma emakast munajuhasse munarakuni15-20 cm Spermid emakakaelas 1-2 min pärast vahekorda Emakakaela suudab läbida 1% spermidest Sperme (paar tuhat) jõuab munajuhasse 2-7 tundi pärast vahekorda Rasestumiseks peab munaraku vabanemise ja vahekorra vahe olema alla 1 päeva Sperma kvaliteet (WHO) Seemnevedeliku maht min. 1.5 ml Seemnerakkude kontsentratsioon min 15 milj/ml Seemnerakkude arv min 39 milj. Liikuvate spermide osa min 40%
dihüdrotestosterooniks, arenevad välised sugutunnused (peenis ja munandikott). AMH põhjustab Mülleri juha taandarengu ja maskuliinse diferentseerumise. Emastel Wolff juha taandareneb ja Mülleri juhast arenevad munajuhad ja emakas. Kui AMH ja testosterooni pole, areneb emane. 3. Isassugurakud e. spermid 3.1. Spermatogenees ja selle etapid. 3.2. Spermatogeneesi regulatsioon. 3.4. Isaslooma sugulise arengu ja seksuaalfunktsioonide endokriinne regulatsioon. Sperma koosneb spermidest ja vedelikest (munandimanuse ja lisasugunäärmete). Spermid on haploidse kromosoomistikuga. Sperm koosneb peast, keskosast ja sabast. Pea sisaldab tuuma ja tuuma ees paikneb eriline peakate – akrosoom – spermile spetsiifiline rakuorganell, mis sisaldab hüdrolüütilisi ensüüme munarakukestade lammutamiseks. Keskosa sisaldab mitokondrit, mis toodab ATP. Lisasugunäärmete fruktoosi kasutatakse ATP tootmiseks. Sabas on mikrotuubulid, mis ATP energia arvelt töötavad. Regulatsioon
sagedamini nad koos päranduvad. * Ristsiire võib aheldatust muuta. SUGUKROMOSOOMID JA SUGULIITELISED PUUDED: lk 163-166 * Inimesel on 46 kromosoomi. * Need jagunevad paaridesse 23 paari. * Üks paar on mehel ja naisel erinevad sugukromosoomid. * Ülejäänud 22 paari on autosoomid. * sugukromosoomid on inimestel XX - naistel ja XY- meestel. Lindudel Z Z isaslinnul ja ZW emaslinnul. Uue organismi sugu määratakse viljastamisel: *Meioosi tagajärjel saavad pooled spermidest X kromosoomi ja pooled Y. Sugu oleneb sellest, millise kromosoomiga sperm munaraku viljastab. ********************************************* Y- kromosoom määrab meessoo tunnuste arenemise, kontrollib hiljem spermatogeneesi. X- kromosoom määrab: ainevahetuslikke-, arengulisi- ja vaimseid tunnuseid. X-kromosoomi geene nimetatakse suguliitelisteks, kuna neil esineb geene mis põhjustavad pärilikke haigusi ja defekte. Näiteks: daltonism e värvipimedus, hemofiilia jt.
erinev. (Meenutuseks - tegelikult räägivad geenivaliku pooldajad tänapäeval geenigruppidest kui selection of märklauast). Ja muuseas - ka Dawkinson ise kirjutanud, et "geneetilised replikaatoreid ei valita mitte otse, vaid nende poolt põhjustatud fenotüübiliste effektide alusel". See viimane ei ole aga enam vastuolus postulaadiga valikust organismi tasemel. Gameet Kuivõrd vaid väike osa munarakkudest viljastub ja vaid vaid tühine osa spermidest kontributeerib viljastumisele, siis on ilmselt tegu väga tugeva selektsiooniga (kas ikka on - vahest on tegu "lihtsa väljajäämisega" neo-NeoD tähenduses?). Teisalt - me teame väga vähe kohanemusest gameetide tasemel - selle fenotüübilisest avaldumisest. Ilmselt võime ujuda kiiresti, kemotaksis viljastamata munaraku suhtes, võime läbida munaraku kesta. Kuid kas ja kuivõrd on need omadused seotud sperme produtseeriva organismi fenotüübiga - eriti selle
annaabi.ee 
