• Päeval on nad kuuma päikese eest kivide või teiste loomade urgudesse varjunud Toitumine • Söövad vaid elusat saaki • Ohvri kinnipüüdmiseks on neil suured sõrgjad lõugtundlad • Nende menüüsse kuuluvad ämblikud, koibikud, hulkjalgsed, putukad ja nende vastsed • On olnud juhtumeid kui skorpionid on söönud väikeseid sisalikke ja hiirepoegi Paljunemine • Viljastamisele eelneb pulmamäng • Viljastamine toimub spermatofoori abil • Pärast munadest koorumist elavad noored skorpionid emaslooma kehal, kuni nad saavad nii suureks, et iseseisvat elu alustada. Kaitsekohastumused • Kaitsevad ennast oma sabaga, millega nad nõelavad • Päeval peidavad ennast kivide all ja urgudes suuremate loomade eest Tähtsus looduses ja inimese elus • Oluline putukate arvukuse reguleerija • Mõnest mürgist saab toota ravimeid • Mõnedes maades süüakse neid
Sigimine Skorpionide sigimisbioloogia on küllaltki omapärane. Viljastamisele eelneb iseloomulik pulmamäng. Emane ja isane käivad tunde ja vahel isegi päevi koos, kusjuures sabad on mõlemal üles tõstetud ning on omavahel sõrgadega kokkuhaakunud. Harilikult veab isane tagurdades enda järel passiivset emast. Seejärel peituvad nad urgu, mille isane puhastab (emast seejuures lahti laskmata) jalgade ja sabaga. Viljastamine toimub spermatofoori abil. Tagakeha kõhtmised küljed vastandatakse ning isane viib spermapakikese emase sugujuhadesse. Skorpionidel eelneb viljastamisele omapärane pulmamäng. 5 Areng Skorpionid on enamasti elussünnitajad, kuid mõned liigid munevad ka mune, milles on loode juba lõplikult arenenud (munaspoegimine). Loodete arenemine emaihus kestab kaua - mõni kuu kuni aasta, vahel rohkemgi
Loodete arenemine emaihus kestab kaua mõnest kuust kuni aastani ja enamgi. Looteid on 5-6-st kuni mõnekümneni, harvem saja ümber. Paarituvad varjatult. Paaritumise eel kõnnivad isane ja emane, lõuakobijad kokku haakunud, tunde (nn pulmajalutuskäik). Harilikult veab isane tagurdades enda järel passiivset emast. Seejärel peituvad nad urgu, mille isane puhastab (emast seejuures lahti laskmata) jalgade ja sabaga. (http://www.zbi.ee/satikad/ammelgad/skorpio/). Isane viib spermatofoori emase sugujuhasse. Emane sünnitab poegi, need elavad mõnda aega ema seljal ja kestuvad seal esimest korda. Skorpion saab täiskasvanuks 1-1,5-aastaselt. Peale kestumist katted tugevnevad ja värvuvad ning käppadele ilmuvad küünised. (http://www.zbi.ee/satikad/ammelgad/skorpio/). 4 1.4 Skorpioni ehitus 1 Paar suuri silmi ja 5 paari külgmisi silmi 2 Tagakeha 3 Saba ehk taga-tagakeha 4 Sõra osa 5 Jalad 6 Suuosa 7 Näpitsad 8-9 Lõuakobija
rebima. Kui skorpion on kõhu täis söönud, on ta võimeline ilma toiduta mitu nädalat või isegi kuud läbi ajama. PALJUNEMINE Skorpionide kurameerimine saab alguse pulmatantsust. Isane läheneb emasele, seisab tema vastu ning püüab oma sõrgadega emase omi. Seejärel pööravad partnerid end ringi ning liigutavad üheskoos sõrgu üles-alla. "Tantsu" juhib isane. Isane otsib tasasel maal koha, kus vabastab oma spermatofoori spetsiaalse spermat sisaldava anuma. Seejärel seab ta emase ettevaatlikult niisugusesse asendisse, kus viimane saab sperma oma suguavasse vastu võtta. Kohe pärast seda püüab isane kibekiiresti jalga lasta, kuna emane on niisuguses staadiumis äärmiselt agressiivne ning võib "peigmehe" nahka pista. Viljastatud munarakud arenevad emase kehas pikkamööda ning umbes aasta möödudes toob ta ilmale umbes 30 eluspoega. Iga poeg sünnib kestas, mille ta sõrgade abil
Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi. 2. Sigimine ja areng Vähid on üldjuhul lahksugulised loomad. Reburikastest munadest väljunud vastsed arenevad moondega. Vähkide seas esineb nii täis- kui vaegmoondega arengut. Sigima hakkavad jõevähid sügisel. Isasvähk kleebib läbi sugujalgade pressitud massist moodustatud vorstikujulise spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab samasse ka munad. Seega on viljastumine väline, areng otsene. Kevadel kooruvad noored vähikesed 3 elavad mõnda aega ema kehakülge kinnitunult ning seejärel alustavad iseseisvat elu. Esimesel eluaastal kestuvad noored vähikesed viis korda, hiljem, kuni elu lõpuni, kaks korda aastas. 3. Metoodiline liigitus Metoodilistel kaalutlustel on vähkide
Seega on nende veri nii toitainete kui ka hapniku transportija kehas. Erituselunditeks on tundlate alusel paiknevad antennaal- ehk rohelised näärmed. Ülemvähid on lahksugulised ja neil esineb suguline dimorfism. Emaste tagakeha on laiem kui isastel ning neil puuduvad torujad sugujalad. Sigima hakkavad jõevähid sügisel. Isasvähk kleebib läbi sugujalgade pressitud massist moodustatud vorstikujulise spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab samasse ka munad. Seega on viljastumine väline, areng otsene. Kevadel kooruvad noored vähikesed elavad mõnda aega ema kehakülge kinnitunult ning seejärel alustavad iseseisvat elu. Esimesel eluaastal kestuvad noored vähikesed viis korda, hiljem, kuni elu lõpuni, kaks korda aastas. Kümnejalalised vähid jaotatakse elupaiga ja eluviiside järgi järgmistesse rühmadesse. Ujuvähid on väikesed, suhteliselt saleda keha ja pikkade
mõistatuseks. Laevukesed on suguküpsed 6. elukuul. Innaaeg kestab tõenäoliselt aastaringselt. Emasloomal paikneb keha tagaosas üksik munasari, mis näeb välja nagu läbipaistev kotike, milles paiknevad seemnerakud. Isastel laevukestel on 4-5 mm pikkune suguti. Neil on veel ka kaks täiendavat suguelundit, millest üks paikneb suuava all, teine aga spadix tekkis neljast kokkukasvanud kombitsast. Selle abil annab isane emasele edasi spermatofoori. Vangistuses muneb emane kaks nädalat pärast viljastamist umbkaudu kümme muna, mille suurus on 4-5 cm. Noored laevukesed kasvavad madalates kaldaäärsetes vetes. Laevukeste eluea pikkus on teadmata. Kuut laevukeste liiki ning mitmeid alamliike võib leida vaid India ookeani idaosas, Vaikse ookeani edelaosas ning selle serval paiknevates meredes Austraaliast põhja pool. Kunagi olid laevukesed äärmiselt rohkearvulised. Nende kojad on aga muutunud soovitud
vähid, kes elavad avavees hõljuvas olekus. Tuntumad nendest on karneelid ja krevetid. Alamselts: Ronivähid Ronivähid on raskema kehaga, paksema koorikuga ja enamasti suuremad, veekogude põhjas liikuvad liigid. Tuntuim nendest on jõevähk Astacus astacus. Emaste tagakeha on laiem kui isastel ning neil puuduvad torujad sugujalad. Sigima hakkavad jõevähid sügisel. Isasvähk kleebib läbi sugujalgade pressitud massist moodustatud vorstikujulise spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab samasse ka munad. Seega on viljastumine väline, areng otsene. Kevadel kooruvad noored vähikesed elavad mõnda aega ema kehakülge kinnitunult ning seejärel alustavad iseseisvat elu. Esimesel eluaastal kestuvad noored vähikesed viis korda, hiljem, kuni elu lõpuni, kaks korda aastas. Viimastel aastatel mitmest Eesti veekogust leitud ka meile alale sissetoodud võõrliiki signaalvähki Pacifastacus leniusculus.
annaabi.ee 
