ründasid Traakiat. Tema jõu tõttu arvati ta leegioni ning hiljem määrati dekaaniks ja sai autasuks pärja corona civica. Kui roomlased ründasid uuesti ta kodumaad, põgenes ta ning asus roomlaste vastu võitlema. Pärast vigasaamist võeti ta uuesti kinni, kuid surmanuhtluse asemel mõisteti ta teenima gladiaatorina. Seekord laskis lanista Actianus Spartacusel esmakordselt esineda tsirkuses toimuvas võitluses, sest gladiaator oli talle palju maksma läinud või ta lihtsalt hindas Spartacust tema võimete poolest. Tänu seninähtamatule osavusele oli Spartacus selles pikas, üle tunni kestnud võitluses saanud vaid kolm kerget haava ning seisis üksi nelja vastase vastu. Kuigi Spartacus arvas, et ta oli kadunud, võitis ta selle võitluse, päästes ka oma sõbra, kes oli määratud ta vastaseks Crixuse. Pärast seda hakkas rahvas nõudma vabadust Spartacusele ning Sulla nõusolekul sai ta rahva kiiduavalduste saatel vabaks.
märtsil 45 eKr. Oktoobris 45 eKr naasis Caesar Rooma ja ta määrtati peagi eluaegseks diktaatoriks. Veebruaris 44 eKr pakuti talle trooni, kuid ta keeldus. Ent kuna ta oli niigi sõjaväeline diktaator, siis ei rahustanud see eriti tema vabariiklikke oponente. 15. märtsil 44eKr tappis rühm vandenõulasi Caesari senati istungi ajal. Spartacus kes elas arvatavasti 120- 70 eKr oli gladiaator, kes oli Traakiast vangi võetud. Spartacust treeniti gladiaatorikoolis Capua lähedal. 73 eKr Spartacus umbes 70 mehega põgenesid sealt. Varastades köögist noad ja vankritäie relvi põgenesid nad Vesuuvi juurde kus ühines nendega veel teisi orjasid. Spartacuse algune plaan oli marssida läbi Itaalia oma kodumaale, kuid järsku ta muutis oma otsust ja pöördus tagasi lõunasse. Nad hävitasid kaks Rooma leegioni, kuid nende leping piraatidega, kes lubasid neid laevadega Itaaliast ära viia kukkus läbi
väljaõppe ja nad teadsid, et nad peavad sõdima, kuna see on nende töö, nad saavad selle eest tasu. Spartacuse juhtimisel toimunud orjade ülestõus on samuti tähtis, vähemalt minu arvates. Ülestõsu maha surumine oli õige, kuna ma ei usu, et miski oleks väga muutunud, kui orjad oleksid võitnud ja Spartacus oleks saanud Rooma eesotsa. Millegipärast on mul tunne, et kui Spartacus oleks saanud valitsejaks, oleks ainult orjade olukord paranenud. Kuigi jah, Spartacust peetakse targaks ja võimsaks ning paljud arvavad, et see mees oleks teinud palju head ja muutnud Rooma ajalugu, kuid ikkagi jään ma oma arvamuse juurde, et ülestõusu maha surumine oli õige, sest ka õiglasele ja heale mehele, kes teeks riigi eesotsas palju head, võib ühel hetkel võim pähe lüüa ning siis võib lõpptulemus veel hullema olla. Kindlasti on ka Caesari valitsemise periood üks tähtsamatest ja mul on siiralt kahju, et ta tapeti
narrid, gladiaatorid, võltssandid ning lõtvade elukommetega naised olid Lutatia trahteri tavalisteks külastajateks. Venus Libitina kõrtsi külastajad kuulusid Rooma kõige põlatuma, alama rahva hulka. Inimesed rääkisid päeva lemmikteemal gladiaatorimängudest tsirkuses. Mõni hetk hiljem astus Libitina trahterisse Trebonius Spartacuse ja gladiaatorie grupi saatel. Spartacus oli kurb. Ukselt kostis Catiline hääl, mille peale kõik jäid teda silmitsema. Ta oli Spartacust otsinud ning kui ta viimase üles leidis, siis ulatas ta talle kukru, kuna oli kihla vedanud Spartacuse poolt. Spartacuse võit oli talle juurde andnud kümme tuhat sertserti. Catilina surus Spartacuse kätt, Spartacus imestas, et kust Catilina teab salamärke ja mõningaid salasõnu. Sisse astus Rhodopeia, kes hoopis osutus Spartacuse õeks, Mirzaks, kes oli ühe lurjuse orjatariks tehtud. · Rhodopeia/Mirza (lk 45) oli ilus kahekümne aastane neiu, pikk ja sihvakas, elavate ja
inimesi ja seada sisse kord ning distsipliin. Ta otsustas oma sõjaväe üles ehitada rooma põhimõtte järgi lõi kergerelvastus- ja raskerelvastussalgad, hiljem ka ratsaväe. Tema käe all võitles mitmetuhandeline armee sellise visaduse ja vaprusega, et neil ei suutnud vastu panna isegi hästi organiseeritud väeüksused. Nii hakkas ta vallutama ja röövima väikesi linnu. Ülestõusnud külvasid kõikjale kaost ning surma. Kuid orjad ning vaene maa- ning linnarahvas võttis Spartacust vastu mitte vallutaja, vaid vabastajana. Rooma oli murelik millised abinõusid võtta tarvitusele? Rooma pani välja võimsa maakaitseväe. Spartacusel oli aga eelis, teda toetasid kohalikud elanikud, kes teadsid igasuguseid teid ja radu. See oli Spartacusele tema taktikas suureks abiks. Ta ründas vastaseid ootamatult ning võitis. Spartacuse väejuhitalent kasvas iga lahingu, iga võitluse käigus. Ta näitas end mitte ainult oskusliku taktiku, vaid ka kogenud strateegina
annaabi.ee 
