Perno Postimees ehk Näddalileht Ajaleht Perno Postimees ilmus esimest korda 1857 aasta suvel ja lehe väljaandjaks oli Jannsen. Lehe nimel tegi ta palju tööd ning see oli pika eeltöö tulemus, sest lehe tegemise palved lükati mitmeid kordi kirjastuse poolt tagasi. Ajalehes Perno Postimehes lubati avaldada sõnumeid omelt maalt ja võõrastelt maadelt, kiriku- ja kooliteateid, põllupidamisest ja majandusasjadest, tervishoiuõpetusi, erinevaid jutte ning kuulutusi. Keelatud oli kirjutada sotsiaalpoliitilistest oludest, probleemide käsitlemisest ja juhtkirjataolisi kirjutisi. Perno Postimees saavutas rahva seas üha suuremat populaarsust. Alates esimesest numbriat pöördus Perno Postimees mitte maa- või talurahva poole, vaid Eesti rahva poole, sammuti ajalehte on loetud ka rahvusliku ärkamisaja alguseks, sest seal said levida Eesti rahvast ühendavad mõtted ja Jannseni toimetuses said kohtuda ka rahvusmeelsed Eesti haritlased.
õigust. Samas on suur osakaal kodukahjustuse puhul vanavanematel, kes hirmutavad lapsi näiteks jumala kohutavate karistustega, kui tegemist on usklikega. Mõjutab suuresti ka kodune muster, mida vanemad on kogenud oma lapsepõlvest ja kuidas on 10 nende vanemad neid kasvatanud ja milliseid tehnikaid selleks rakendanud. Kodukahjustuse areng seondub koduste raskustega ja need omakorda mitmesugustest sotsiaalpoliitilistest väärnähtustest või lihtsalt rahapuudusest. Raskused seonduvad paljuski tööpuudusega või abielus ning suhtes toimuvate raskustega. Abielulahutuse tagajärjel jäävad lapsed teisest vanemast ilma kui neil teda kõige rohkem vaja oleks. Abielulahutuse järel sõlmitud kokkusaamised muutuvad peagi kohustusteks veel enam siis kui ühel vanemal on olemas ka uus perekond. Ja näiteks mehe uus kaasa võib korraldada skandaali kui mees kohtub oma lapsega või toetab teda rahaliselt.
Üks tuntumaid tööliskirjanikke oli Eessaare Aadu (kod. Jaan Anvelt), kes oma novellikogus "Räästaalused" ja jutustuses "Alasti" kujutab elu varjupoolele surutud tööinimesi, kelle ergas tõetunne ja protestivaim viib neid vastamisi klassiühiskonnas kehtivate tõekspidamistega. Oli kirjanikke, kelle hoiak poliitilistes küsimustes jäi ebamääraseks, kõhklevaks, ja neidki, kes pidasid võimalikuks ning aiunõigekski kunstiliste eneseavalduste täielikku sõltumatust sotsiaalpoliitilistest liikumistest. Viimane oli eriti tunnuslik 1917. a. suvel tekkinud "Siuru" rühmitusele. Veebruarirevolutsiooni järel hakati otsima võimalusi eesti kirjanikkonna organisatsiooniliseks ühtekoondamiseks. 1917. a. kodumaale naasnud Fr. Tuglas oli üks agaramaid initsiaatoreid, kes püüdis värvata organisatsiooni liikmeiks enamikku eesti kirjanikest. Lõpuks liitusid Tuglasega tollased noored kirjanikud. Moodustus 6-liikmeline rühmitus, kuhu kuulusid lisaks Tuglasele Marie Under,
Reich olevat muutunud elu lõpus paranoiliseks. Ta kannatas jälitusmaania all ning produtseeris täiesti hulle ideid. Näiteks tahtis ta kogu New Yorki täis ehitada seksiputkasid. Lisaks pidid need kaitsma ka tuumarünnaku eest. Nüüd on ta uuesti tuntuks saanud. Esimene asi, millega Reichi teosed said uue elu, oli idee, et inimese tervis ja haigus sõltuvad sellest, kuivõrd saab ta maha laadida oma seksuaalenergiat. Selleks, et ühiskonda ümberkorraldada ei piisa mitte sotsiaalpoliitilistest, majanduslikest ümberkorraldustest, vaid ilmtingimata on vaja sinna seksuaalrevolutsiooni. 60ndatel see toimuski koos hipiliikumise ja kõige muuga. Enamus sellistest demonstratsioonides käisid Reichi loosungite ja plakatitega. Esimene Reichi taassünd toimuski 60ndatel. Saksamaal põletati juba 40ndatel Reichi teoseid. Tänapäeva psühholoogias on ta taas tõusnud au sisse eelkõige seoses ühe psühhoteraapia suunaga, mille loojaks teda peetakse
annaabi.ee 
