olukordade ja nähtustega ning inimest ümbritseva keskkonna muutustega. Teabevajaduse sisu oleneb inimese elutegevuse iseloomust ja struktuurist. Struktuuris eristatakse viit aspekti: · inimest ennast, tema eesmärke, vajadusi, teadmisi jne · vajalike toimingute laadi; · materiaalset keskkonda; · sotsiaalset ümbrust, tegevuse käigus kujunevaid suhteid teiste inimestega; · sotsiaalkultuurilist keskkonda (ühiskonnas ja kultuuris kehtivad väärtused, normid, ootused, üldised teadmised jne) (Lauristin, Vihalemm 1980:9). Põhilised teabevajadused liigitatakse nelja rühma: · vajadus tunnetada oma tegevuse objekti, vahendeid ja keskkonda. Inimestel on vajadus orienteeruda materiaalsetes ja looduslikes tingimustes, vajadus kohaneda sotsiaalses ja sotsiokultuurilises süsteemis ja välja töötada plaane ning meetodeid nende muutmiseks;
Hermeneutiline vaateviis viib taaskord kokku subjekti ja objekti, näeb ühisala uurija subjektiivsuses ning uuritava objektiivsuses, samasust indiviidis ja ühiskonnas. Teeb vaadeldavaks, kuidas minevik-olevik-tulevik üksteises sisalduvad ja kuidas teineteiseks saavad väärtused ning tõsiasjad. Aja vaim ja lapsepõlv Kasvatusteaduse uurimisvaldkonnas on palju tähelepanu pööratud lapsepõlvele. Lapsepõlve võib mõista mitmes tähenduses ; bioloogilist, psühholoogilist, kui ka sotsiaalkultuurilist ilmingut. Kiired muutused viimase sajandiga on laste kasvukeskkonda oluliselt muutnud. Muutunud on suhtumine lastesse ja laste eneste suhtumised. Siit ka uued probleemid: laste keskendumisraskused, endassepöördumine, rahutus, ebakindlustunne. Kodu rolli on lapse arengus raske üle hinnata. Ühiskonnas tõrjutud ja kultuurile võõra inimese hälbimise põhjusi tasub otsida lapsepõlvekodust. Lapsepõlve erilisust võiks hinnata mitmeti. Bioloogiliselt ja psühholoogiliselt nähakse teda kui
Sissejuhatus Kaasaegne toitumisteadus on peamiselt biokeemiline inimesekeskne teadus, mis võtab arvesse sotsiaalseid ja keskkonna aspekte. Arvestades Eesti geograafilist ja sotsiaalkultuurilist kuuluvust ning Eesti elanike toidutarbimise harjumusi, on Põhjamaade toitumis- ja toidusoovitused Eestile kõige lähedasemad. Toitumissoovituste eesmärk on anda juhiseid toidu koostamiseks, arvestades kaasaegse teaduse seisukohti ja teadusuuringute tulemusi, mis tagavad toiduenergia ja toitained optimaalseks kasvuks, arenguks, funktsioneerimiseks ja hea tervise terve elu jooksul. Toitumissoovitusi saab
tänapäeval väga paljud riigid välja andnud toitumissoovitused. Toitumissoovitused põhinevad nii makro- (valgud, rasvad, süsivesikud, vesi) kui ka mikrotoitainete (mineraalained, vitamiinid) ning toiduenergia vajadusel, lähtudes ealisest põhiainevahetusest ning koormusest nii tööl kui ka vabal ajal. Kaasaegne toitumisteadus on enamasti inimkeskne biokeemiline teadus, mis võtab arvesse nii sotsiaalseid kui keskkonnast tulenevaid aspekte. Arvestades Eesti geograafilist asukohta, sotsiaalkultuurilist kuuluvust ja elanike toitumisharjumusi, on 7 Eestile kõige lähedasemad ,,Põhjamaade toitumissoovitused", mille neljas väljaanne võeti aluseks ,,Eesti toitumis- ja toidusoovitused" koostamisel, mis avaldati 2006. aastal Tervise Arengu Instituudi tellimusel (Vaask jt, 2006). Uurimistöö teemast lähtuvalt analüüsiti kirjanduse ülevaate selles osas toiduvalkude vajaduse
annaabi.ee 
