Mõne aja pärast oli kord Viscoses jalule seatud, linnakesest sai suur piiriäärne kauplemiskeskus, sealt hakati välja vedama parimat villa ja tootma esmaklassilist vilja. Võllas seisis oma kohal kümme aastat. Puu pidas hästi vastu, kuid köis vahetati aeg-ajalt uue vastu. Võllast ei kasutatud kunagi. Ahab ei maininud seda ainsagi sõnaga. Ainuüksi selle olemasolust piisas, et muuta julgus hirmuks, usaldus kahtlustamiseks ja hooplemine heakskiitvaks sosinaks. Kümne aasta möödudes, kui Viscoses valitses viimaks kord, lasi Ahab võlla lammutada ja järelejäänud puust sama koha peale risti ehitada. *Ahab tundis inimloomust: mitte soov seadusi järgida ei pane inimesi käituma, nagu ühiskond nõuab, vaid hoopis kirm karistuse ees. Igaüks meist kannab endas võllast. *'*** on mõttetu püüda välja selgitada, miks ma olemas olen. Kui sul just on seletust tarvis, võid endale
Mis puutub maavärina ennetamis, siis juba ammu on inimesed märganud erinevaid n.ö märke enne looduskatastroofi. Seda võib näha nii loomade käitumisest, ilmastikkust ning ka ,,kivimite sosistamisest". ,,Kui kihid Maa sügavuses liiguvad, tekivad omapärased helid, mida põhjustavad väikesed praod ja lõhed, tükkide, osakeste ja terakeste hõõrdumine üksteise vast. Kõik koos moodustavad need helid üldise müra, mida seismoloogid nimetavad kivimite sosinaks. Maapõue sosinat kuulates saab teada maavärina lähenemisest, sest on kindlaks tehtud, et sosin on tema olmne ettekuulutaja."(Muranov1986:158) Geokeemikud on samuti avastanud sellise nähtuse, et enne maavärina tulekut muutub põhjavee keemilne koostis. Värisemise eel muutub järsku vääris gaaside radooni, argooni, heeliumi ning keemiliste elementide uraani ja fluori sisaldus vees. Samuti muutub põhjavee tase ja temperatuur.
'' ''Ööl pärast seda, kui langes More'i pea?'' küsib Henry täis salajast kahtlust. ''Just sellepärast! Just täna öösel! Sest et ta ei saa enam nõiduda, sest et oled nüüd täiesti vaba... minu jaoks ja ainult minu jaoks!'' Siis haarab Henry Anne'i embusesse ja sammub temaga koos Anne'i magamistuppa. Henry arvab... ''Kas te ei ole siis märganud, et niinimetatud Inglismaa kuninganna on...'' Henry hääl on muutunud peaaegu sosinaks ''....et ta on nõid ?'' ''Tal on kuri pilk. Tema mustad silmad, kui ta sulle läbitungivalt otsa vaatab, siis veel naer, see omapärane tontlik naer, mis lõikab luust ja lihast läbi, tema käed...'' ''See kõik, Teie Majesteet, võlus teid tervelt kümmekond aastat...'' ''Nõidus ära! Jah, nõidus tõeliselt ära. Kas te olete kordagi uurinud selle nõia vasakut kätt, mida ta nii hoolega kindasse peidab?Seda... kuue sõrmega kätt? ''Oi, kas tõesti? ''See on saatana märk
seedimist, nägemist, kuulmist, hingamist ja liikumist. Mu sisemust uuriti väga põhjalikult. Mind viidi ratastooliga ultahelisse sisemust uurima. Tavaliselt oli Andres kõikjal kaasas, aga sinna ja mõnda teise säärasesse kohta teda kaasa ei lastud. "Doktor Kaares, palun tulge siia! Vaadake, mis see on?" küsis õde, kes mind uuris. Doktor tuli lähemale, pani prillid ette ja uuris seda asja väga hoolikalt, mille peale õde osutas. "See on vist..." jutt läks selliseks sosinaks, et ma ei kuulnud. "Mis see on? Kas midagi ohtlikku?" küsisin neilt. "Eeeee... see on mingi must tomp, mis on veidike kasvaja moodi, aga samas ka mitte..." ütles doktor kõhklevalt. "Kas teil on iiveldust, või kõhuvalu, või midagi taolist, mis kaasneks sellise tombuga?" küsis doktor väga murelikult. "Eeeei... vähemalt ma ei mäleta küll," ütlesin mitte väga kindlalt. "Ma arvan, et uurime seda veel veidi ja siis võib- olla opereerime..
Unustuse hõlmast tõusid ammu mööda läinud-ajad, täis elu ja elurõõmu ta silme ette . . . Noor rüütel ratsutas uhkesti ehitud täku seljas võidule. Tema kõrge mehine kuju tõmbas vägisi kõige ilusamad neiusilmad enese poole. Tema tugev käsivars sirutas kanged vastased liiva peale ja tõi ta nimele kuulsust. Ja õhtul istus ta vagusas, magusasti lõhnavas kambris ja kivikõva sõjamehe hääl rauges armukese jalgade ees pehmeks, araks armastuse sosinaks . . . Siis kutsus keiser teda sõtta kaugele maale. Truu rüütel täitis kohust, kiskus end mõrsja käte vahelt lahti ja tõttas truudusevandeid kaasa võttes otsekohe võitlusse, kus vaprate tegude 'järele tema väesalk viimaks lüüa sai, kuna teda ennast kangema vaenlase oda rabas ja hingetuna võõrale pinnale paiskas. Lahingu torm mühises mööda, 32 halastajad maainimesed leidsid haavatu külma maa pealt, tõstsid üles ja viisid oma koju.