sõltuda. (Põldsepp 1997) Väärkohtlemine mõjub ka lapse enesetunnetuse arengule. Enesetunnetuse arengu all mõistetakse protsessi, mille käigus laps üldistab teadmisi iseendast, oma võimetest ja isiksusejoontest. Kui last pidevalt emotsionaalselt või füüsiliselt alandada, õpib laps endasse suhtuma samasuguse vaenulikkuse ja põlgusega, nagu temasse on suhtutud. Selle tõttu on madal enesehinnang ja negatiivne minapilt lapse väärkohtlemise üheks sagedasemaks tunnuseks. Enese soovimatuna tundmine tekitab lapses sügavat süü- ja häbitunnet oma olemasolu pärast. (Põldsepp 1997) Antud tegurid mõjutavad aga lapse igapäevategevusi. Koolis võib laps oma madala enesehinnangu ja soovimatuna tundmise pärast jääda tahaplaanile. Sellistel juhtudel ta ei loo kontakti eakaaslastega ning võib koolitöödes teistest maha jääda, mis omakorda tekitab aga uusi probleeme ning süvendab arengust mahajäävust.
Teiseks oli lauljal seoses lauluga alati edasi anda mingi sõnum, näiteks hea lapse kiitmine ja uneks ettevalmistamine, jonni eemale peletamine, une kutsumine. Laulu sõnum võis olla ka rõõmust lapse üle, keda uinutatakse ja samas ka mure, sest laps segas töö tegemist, pani lapse ema tööjärje korraks kinni, aga heameel lapsest oli harilikult suurem, kui mure. Sõnum võis endas sisaldada ka soovi, et laps kiiresti kasvaks või kui laps oli sündinud soovimatuna ehk vallaslapsena, siis laulis ema talle murelaulu ja arvata võib, et laps jäi vähemalt osaliselt helluseta. Vahel lauldi lapsele üsna naljakaid laule, sest nii oli lauljal huvitavam. Laps, kes oli väike ei mõistnud sõnu, aga suurematel lastel, kes kõrvalt kuulasid, oli väga lõbus (näited 1 ja 2). Veel oli laule, mis olid seotud lapse hälli või kiigega. Lauludes esines sageli kasse (näide 3). Lauldi ka sellest, et lapsehoidmine oli
Keskkond on inimtegevuse tähtis eeldus ning ühtlasi ka eesmärk ja tulemus (ibid.). Autor arvab, et inimesed tahavad alati püüelda paremuse poole ja mõnikord paisutatakse teatud asju üle, et tulemus näeks parem välja. Ülo Vooglaid räägib lastekodust kui turvalisest ja meeldivast keskkonnast lapsele, kus ta saab vajalikud oskused ning teadmised eluks. Kuid mitte iga kord ei pruugi inimeste soovid ja teod õnnestuda ning seda ka lastekodus. Laps võib tunda end hoopis üksikuna ja soovimatuna. Kristi Kõiv on oma uurimuses välja toonud kolm hoolekandeasutuses esineda võivat deprivatsiooni liiki: sensoorne deprivatsioon, kui rahuldamata on lapse stimuleerimisvajadus ja lapsega tegeldakse vähe; sotsiaalne deprivatsioon, kui lapsel puudub pidev kontakt inimestega; emotsionaalne deprivatsioon, kui lapse sotsiaalne keskkond on lapse vastu ükskõikne ( 2003). Autori seisukohalt on lapse materiaalsed vajadused lastekodus täidetud, soe toit kolm
Veelgi enam, küsimus on märksa keerulisem, kuna teatavad isiksuse omadused(nt paranoidsed jooned poliitikute, valitsejate puhul) võivad ollagi selleks käivitavaks jõuks, mis teatavaid inimesi teatavate sotsiaalsete tegevuste juurde toob ja seal edu tagab. Samal ajal lähtub neist samadest omadustest oht(võimuliialdused paranoidsete isiksuste puhul) ning kui määratleda niisugune omadus per se negatiivsena, soovimatuna ning pidada selliseid isiksusi teatavateks tegevusteks kõlbmatuteks, võidaks teha valdkonna efektiivsusele tohutut kahju. Seega ei saa pidada ühtegi isiksuse omadust iseenesest kahjulikuks, soovimatuks ning selektsioon toimub ikkagi sotsiaalse valiku tasandil. Kriminaalse käitumise bioloogilised alused on saanud tänapäeval aktuaalseks teemaks, mida võib seletada bioteaduste kiire arengu ja kõrge resultatiivsusega viimastel aastatel
annaabi.ee 
