2) norm pälvib antud sotsiaalse keskkonna heakskiidu ning normi eiramine toob kaasa hukkamõistva reaktsiooni. Tavanormid ehk tavad on ajalooliselt stiihiliselt kujunenud pärimuslikud käitumisreeglid, mis reguleerivad inimeste käitumist teatud eluvaldkondades ning juhtudel. Pikemaajalise kasutamise tulemusena kujunenud harjumus, mida kasutajad tunnustavad kui siduvat. On universaalseid tavanorme (nt tervitamine, külalislahkuse osutamine), aga ka ainult teatud sootsiumide käitumist reguleeriv. (Tavast, kui õiguslikku tähendust omavast sotsiaalsest reeglist, võib üritada eristada kombeid, kui vähema tähtsusega rituaalseid käitumisnorme.) Riikluse tekkides ja arenedes jäi üks osa tavanorme kehtima senisel traditsioonilisel kujul (nn kirjutamata õigus, ius non scriptum). Selle osa kohta öeldakse selle maa tava. Teine osa aga pani aluse kirjutatud õigusele (ius scriptum) ehk kehtestatud õigusele.
iseloomustas tihti konfliktsete keelte, kultuuride ja vahel ka religioonide segu. Kogu selle ääreala ulatuses oli rahvussuhetel hoopis suurem tähtsus kui tsentraalsetes homogeenses vööndis, ning nende suhete osapooled ei olnud võrdsed need olid domineerimis-ja alluvussuhted, võimu ja vastupanu suhted. Niisiis oli selle raamatu sisuks ühelt poolt aina ühtsema kultuurimudeli loomine ja levik Euroopa mandril ning teiselt poolt lingvistiliselt ja etniliselt eraldatud sootsiumide teke äärealadel sellesama protsessi raames. Vallutused, kolonisatsioon ja ristiusustamine need hõlmasid uute alade asumise viise ja vahendeid, mehhanisme, kuidas säilitada õigusnormide ja hoiakute kultiveerimise abil kultuuriline identiteet, institutsioone ja maailmavaadet, mis on vajalik, et asuda vastu võõrale ja hirmutavale, seda taltsutada ja elada sellega külg külje kõrval; need hõlmasid nii õigust ja religiooni kui ka relvi ja laevu. _ Euroopa kristlased, kes seilasid 15
Tavanormid (tavad) on ajalooliselt stiihiliselt kujunenud pärimuslikud käitumisreeglid, mis reguleerivad inimeste käitumist teatud eluvaldkondades ning juhtudel. Tavanorme antakse edasi suuliselt või eeskuju najal. Selles erinevad nad õigusnormidest. Tavanormid on teadaolevalt vanimad sotsiaalsed normid. Tavanormid on aegruumis ning vastavas kultuurikontekstis väärtustatud käitumismallid, teatud elulaad. On universaalseid tavanorme (nt tervitamine; külalislahkus), aga ka vaid teatud sootsiumide käitumist reguleerivaid (nt põlluharijale tuletab kevadise pööripäeva tähistamine meelde kevadiste põllutööde algust). Tavade täitmisel kasutatakse tihti rituaale ja sümboleid. Need kinnistavad tegusamalt tavareegli inimese teadvuses. Hõimu või rahva elulaadi kajastavad tavanormid on väga püsivad. Tavanorme on õigusega raske muuta. Targem on tavasid kasutada õiguse abimehena, väitis Cicero. Suur hulk tavanorme on kinnistunud juba riikluse eelsel perioodil
2) norm pälvib antud sotsiaalse keskkonna heakskiidu ning normi eiramine toob kaasa hukkamõistva reaktsiooni. Tavanormid ehk tavad on ajalooliselt stiihiliselt kujunenud pärimuslikud käitumisreeglid, mis reguleerivad inimeste käitumist teatud eluvaldkondades ning juhtudel. Pikemaajalise kasutamise tulemusena kujunenud harjumus, mida kasutajad tunnustavad kui siduvat. On universaalseid tavanorme (nt tervitamine, külalislahkuse osutamine), aga ka ainult teatud sootsiumide käitumist reguleeriv. (Tavast, kui õiguslikku tähendust omavast sotsiaalsest reeglist, võib üritada eristada kombeid, kui vähema tähtsusega rituaalseid käitumisnorme.) Riikluse tekkides ja arenedes jäi üks osa tavanorme kehtima senisel traditsioonilisel kujul (nn kirjutamata õigus, ius non scriptum). Selle osa kohta öeldakse selle maa tava. Teine osa aga pani aluse kirjutatud õigusele (ius scriptum) ehk kehtestatud õigusele.
annaabi.ee 
