Agronoomide Koda(1935.a.) Esindas ja kaitses agronoomide huve. Arendas koostööd, teostas järelvalvet, avaldas arvamust, pidas nimekirju ja registreeris agronoome. Maatööliste ja Väikemajapidajate Koda Maatöökiste ja väikemajapidajate haridusalane koolitus. Ühistegevuskoda Orienteerunud ühistutele ning nõustamis-tegevus toimus eelkõige selles suunas. Lisaks andsid nõu mitmed ühingud ja seltsid. Suuremad organisatsioonid Eesti Aianduse ja Mesinduse selts (1902) Eestimaa Sooparanduse Selts (1908) Eesti Sordiparanduse ja Seemnekasvatuse Edendamise Selts (1919) Eesti Linnukasvatajate Selts (1919) Eesti Angelnite Kasvatajate Selts (1919) Maakarjakasvatajate Selts (1920) Eesti Seakasvatajate Selts (1922) Kontroll-ühingute Liit (1924) Eesti Nisukasvatajate Ühing (1933) Nõuded põllumajanduse paremaks muutmiseks Otsekohene agrnonoomiline abiandmine jäägu vabade organistastsioonide hooleks. Põllutööministeeriumi kohustuseks jäägu toetus ja järelvalve.
muud sellist kõikjalt Eestist. Tema üleskutse leidis ka tohutu vastukaja, lühikese ajaga koguti kokku sadu tuhandeid lehekülgi materjali. · Seltsitegevuse aktiviseerumine Sajandi esimesel kümnendil asutati Tallinnas, Tartus ja Pärnus kutselised teatrid. 1907. aastal asutati Eesti Kirjanduse Selts, 1909. aastal Eesti Rahva Muuseum. Asutati uued seltsid: piimaühistud, koorejaamad, masinatalvitajate ühisusi, tuletõrje, sooparanduse ja jahimeeste seltse jne. Näiteks 1905. aastal tegutses Eestis üle 500 seltsi ja ühistu. 2) Majanduslikud eeldused: · Talude päriseksostmisega muutusid talupojad oma maa peremeesteks Talude päriseksostmine. 1849.-1856.aasta talurahvaseaduste kohaselt võisid taluperemehed oma talu mõisalt päriseks osta. Taluinimesed vabanesid teotööst mõisapõllul, mindi üle raharendile. Peremees pidi nüüd ise otsustama, kuidas talu majandada. Hakati otsima uusi
Mitmetest lõpetajatest said nõukogude ajal agronoomid, kolhooside esimehed ning teadustöö tegijad õpitud alal. Kooli likvideerimise järel jaotati väärtuslik kooli raamatukogu teiste tehnikumide ja koolide vahel ära. Toomale ei rajatud kooli juhuslikult. 1908. aastal asutati Tartu Balti Sooselts, mille üheks ülesandeks oli sookatsejaama asutamine. 1910. aastal asutaski Balti 1 Sooparanduse Selts Toomale sookatsejaama, millele kuulus üle 120 ha maad. 1928. aastal rajati Toomale kool. Tähtsam ülesanne oli Sooparanduse Seltsil rohumaade rajamine, parandamine ja teaduslik juhtimine. Just looduslikud rohumaad, mis enamuses asusid soo- ja soostunud maadel, vajasid kultiveerimist. Selle tarbeks osteti 1910. aastal Tooma talu, mis andiski Tooma Katsejaamale ja hiljem Tooma Katsebaasile nime. Algas hoogne areng ja see kestis kuni 1914. aastani, mil algas I Maailmasõda
a. J. Sõggeli sulest. Esimesena Tsaari-Venemaal alustas 1885.a. sooteaduse õpetamist J. Klinge Tartu Ülikoolis. Tema andis ka sooteadusele rahvusvahelise nimetuse - telmatoloogia. Seega soode uurimise vajadus kasvas välja majanduslikust tegevusest ja kuivendustööde baasil omandatud kogemustest põllu- ja metsamajanduses 19. sajandil. Sel perioodil loodi ka mitmeid organisatsioone, milliste juurde uurimistöö koondus. Näiteks Balti Sooparanduse Seltsi alluvuses alustas 1910.a. tööd Tooma Sookatsejaam, mille juhatajaks valis selts loodusteaduste doktori A. Vegesacki. Nimetatud teadlasest sai tolle aja kõige silmapaistvam sooteadlene Eestis. Tema sulest ilmus hulk tänapäevalgi teaduslikku väärtust omavaid töid. 1938.a. nimetati sookatsejaam Tooma Soouurimis- ja Katseinstituudiks. See näitab, kui oluliseks on meil peetud soode ja nende kasutamisvõimaluste uurimist. Nimetatud instituudis uuriti soid peamiselt põllumajandusliku
annaabi.ee 
