olid Rolls-Royce ja Lanchester. Neid kasutati vaid kiireteks rünneteks, sest oma halva läbibuse tõttu ei sobinud nad läänerinde kaevikusõtta. Lanchesteri kasutati ka pilootide evakueerimiseks lähinguväljalt. Need autod sobisid oma halva läbivuse tõttu idarindele ja Aafrikasse. Sellepärast oli Venemaa neist soomukitest huvitatud ning ostis inglaste Austini baasil ehitatud soomukeid, modifitseerisid ja said nii koguni uue mudeli. Tegemist on omapärase kahe kuulipildujatorniga soomusautoga, mis kaalub üle viie tonni ning suudab aretada kiirust kuni 40 km/h ja soomuse paksus oli 8 millimeetrit. Peale Esimest maailmasõda hakati peamiselt arendama mitmesuguseid tanke, muudele lahingu masinatele pöörati vähe tähelepanu. Enamik riike nägi tanke üksusena, mis sobib ainult jalaväe toetuseks, ainsana nägid tanke eraldiseisva ründeüksusena sakslased. Teises maailmasõjas väärivad esiletõstmist Natsi-Saksamaa
Otseses lahingutegevuses Viru rindel tekkis paus, mida mõlemad pooled kasutasid usinalt oma positsioone kindlustades. VÕRU JA PETSERI KAITSELAHINGUD. Veebruari teisel poolel alustas Punaarmee lahingutegevust Lõunarindel Petseri ja Võru taasvallutamiseks. Rinde koguulatus Heinastest (Ainai) kuni Irboskani oli ligikaudu 300 km, seda joont kaitses Eesti poolt 11 800 meest 193 kuulipilduja, 43 suurtüki, 6 soomusrongi ja ühe soomusautoga. Lahingutegevuse alguseks olid rindel asuvad Punaarmee jõud meie vägedega võrreldes kahekordistunud nii isikkoosseisult, kui ka tehnilises osas. Kuna maastiku iseärasute tõttu oli raske pidada kindlat rindejoont, siis põhines Eesti poolne tegevus transpordisõlmede ja maastikuoludest tingitud võimalike suuremate rünnakusuundade aktiivsel kaitsel. Lõunarinde juhatajaks oli selleks hetkeks määratud 2. diviisi ülem alampolkovnik Puskar, kellele allutati lisaks jala- ja suurtükiväe
(Autori märkus: Kuuldu järgi tegi Tarum selle ,,kooli" läbi, tuli elusalt välja ka Indo- Hiinast ja olevat elunenud kuski PÕhja-Ontarios. Need andmed ei ole aga Lillemaalt.) Grupp, kuhu Endel Lillemaa kuulus, oli 9-meheline: 4 sakslast, 2 prantslast, 1 ungarlane, 1 itaallane ja 1 eestlane. Koman-dokeeleks oli muidugi prantsuse keei. Ameti poolest oli Lillemaa jällegi autojuht nii soomus- kui igasuguste muude veokite peal, olenedes vajadusist. Nii käis ta laskemoona vedamas kui ka soomusautoga autode kolonne kaitsmas. (järgneb) VÕÕRLEEGIONÄRINA INDO-HIINAS (2) Koostanud £. Illemaa andmeil Snaiper 15. oktoobril 1947 dateeritud kirjas jutustab Endel Lillemaa järgmist: ,,Mõned päevad tagasi tegime läbi raske lahingu. Vaenlane ründas ootamatult autokolonni. Kuna olime lagedal teel hääks märklauaks, langesid kohe paljud surnult või haavatuna rivist välja. Minul oli seekord sõduriõn-ne. Pidasime väheste meestega vaprasti vastu, kuni abi saabus. Selle eest anti mulle
Akel aga põgenes ruumist ruumi, lukustades enda järel uksi, mille avamiseks kulus mässajatel väga kaua aega. Siseministri maja üritati rünnata granaatidega, mis aga põrkusid aknapiidalt tagasi, mispeale mässajad põgenesid. Riigivanematki ei õnnestunud tappa, küll aga tapeti majast möödasõitnud Toomkooli inspektor Eduard Grünwald koos autojuhi Heinrich Burmeisteriga. Kell 7.30 jõudsid valitsuse väesalgad kohale soomusautoga Toompeale, mispeale viskasid mässajad relvad maha ja põgenesid. 12-meheline löögirühm oli kogunenud Narva mnt 25 konspiratiivkorterisse. Nad saadeti Vene tänavale postimaja vallutama. Politseivalve puudumise tõttu toimus postimaja vallutamine ilma vastupanuta. Vangi langes ka hiljem pärale jõudnud Tallinna politseiülem Rudolf Saar. Mässajad asusid saatma Moskvasse abipalvet. Kell 6.45 jõudsid kohale Tartu garnisoni
annaabi.ee 
