Ühiskond ihkab kangelasi enda keskel, keda imetleda, ülistada ja eeskujuks võtta. Läbi aegade on kangelase tiitel omistatud printsidele, kes päästsid printsesse; sõjapealikele, kes vallutasid mitmeid maid; ning teistele inimestele, kes paistsid silma suursuguste tegudega. Selline auväärne tiitel omistatakse õilsate tegude põhjal- see on olnud kuldne reegel kuni tänase päevani. Mart Kivastiku kirjutatud ajaloolistel prototüüpidel põhinev näidend ,,Kangelane" räägib soomepoistest, kes Teise maailmasõja ajal läksid Soome Eesti vabaduse eest võitlema. Autor nägi kangelasi lihtsates sõduripoistes, kes enam-jaolt olid alles koolipoisi eas, ent nende kangelaslikkus peitus selles, et ohtlikes olukordades lahinguväljal ei kaotanud nad kainet mõistust, vaid astusid julgelt oma isamaa eest välja. Kreeka mütoloogias tähistabki ,,hero" (tõlkes: kangelane) ajaloolist või väljamõeldud tegelast, kes kohates ohtu ja vastasseisu,
rindele SS-diviisi Nordland ja SS-brigaadi Nederland. 1944. a septembris taganes I soomepoiste pataljon Emajõe rindelt Eestist välja. Ka osa Kehras, Kloogal ja SS-üksustes olnud soomepoisse viidi Eestist välja. Teine osa meestest otsustas Eestis vastupanu jätkata, osa nendest J. Pitka löögiüksuse ridades. 18. septembril 1944 ametisse nimetatud Tiefi valitsuse kaitsemeeskond koosnes samuti soomepoistest. Soomes langes vähemalt 180 soomepoissi (neist 32 hukkus laskemoona plahvatuses Jalkala õppelaagris 17. aprillil), Eestis 1944. a augustis ja septembris 62 meest. 200. jalaväerügemendi ülem oli Soome kolonelleitnant Eino Kuusela. Pataljoniülemateks nimetati 1944. a juulis eestlased: vastavalt kapten Voldemar Pärlin ja major Johann Peiker. Pärast Pärlini hukkumist septembris 1944 määrati tema asemele leitnant Karl Pärnoja.
Eesti territooriumil Erna salgaga kohalike metsavendade liitumisega, kellest enamik oli metsa põgenenud pärast 14. juuni küüditamist ja kes pärast Nõukogude-Saksa sõja algust otsisid võimalusi aktiivselt võidelda, alustas grupp ka diversioonitegevust nõukogude vägede tagalas. 200. JALAVÄERÜGEMENT oli Teise maailmasõja ajal Jätkusõjas Soome armee koosseisus võidelnud eestlastest (niinimetatud soomepoistest) koosnenud väekoodis. Soomepoiste liikumine sai alguse 1939. ja 1940. aastal Eestist Soome põgenenud meestest, kes soovisid anda oma panuse hõimunaabrite võitlusele pealetungiva punaväe vastu Talvesõjas. 8. veebruaril 1944 kirjutas Mannerheim alla käskkirjale 200. jalaväerügemendi (JR 200) moodustamiseks. Rügemendiülemaks määrati Eesti sõjakoolis õppinud ja eesti keelt valdav kolonelleitnant Eino Kuusela. Formeeriti kaks pataljoni, tankitõrje-,
sõnumiga, et eesti poisid on ikka veel olemas ja ikka veel tegutsevad, küll armetu tagalakraamiga, kuid vähemalt tegutsevad. Veidi Riidakut tee peal tümitati, kuid lõpuks pääses ta tsikli tagaotsas pealinna. Ta oli läinud Vabariigi Valitsusse ja seal uhkelt sõna võtnud. Üks Omakaitse kapten kuulas sõbralikult Riidaku ära, mees rääkis talle kõik, mis toimunud oli. Nad said kapteniga üpris lähedaseks, ilmselt seetõttu, et kapteni poeg oli ka üks soomepoistest olnud, kuid hetkel veel kadunud soomepoiss. Eesti lipp oli igal juhul tornis. Paljud arvasid, et Eesti on nüüd Saksast eemaldatud ja vaba, kuid ei miskit. Eestlased võitlesid oma riigi eest nii, kuidas suutsid. Kui neil oleks olnud piisavalt laskemoona ja muud vajalikku, oleksid nad venelastele tuule alla teinud, sest eestlane on siiski järeleandmatu ja teab mida ta tegema peab - Eestimaa vabastama! Häid võrdlusi või ütlemisi: ''Nagu mohikaanlased ammuloetud juttudes
annaabi.ee 
